Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kilplaslikud kärped
Rääkisin hiljuti hea sõbraga, kes tegeleb haridusasutuste riigihangetega. Mees oli nördinud.
"Kui kogu ehitussektor oli üle hinnatud ja iga liigutus maksis hingehinda, siis planeeriti ja ehitati ohjeldamatult. Nüüd, kui näen, et mõnigi hankekonkursil osaleja teeb meeleheitliku pakkumise, mis on varasematest hindadest kolmandiku võrra odavam, on rahakraanid kinni keeratud. Et justkui raha ei ole!? Pool aastat tagasi poole kallimate hindade juures raha oli, aga nüüd ei ole? Naeruväärne!"
Raske on sõbrale midagi mõistlikku vastata. Kooliraha kärpimisele lisaks jäi ju ka riikliku programmi "Igale lapsele lasteaiakoht!" investeeringuportfell poole napimaks. Ikka põhjendusega, et peab raskel ajal kokku hoidma.
Sarnast ebaloogilisust ilmestab ka plaan müüa praegusel hinnalanguse perioodil riigi kinnisvara. Miks müüa, kui kinnistu eest saaks väärilist hinda? Paiskame kauba ikka siis müüki, kui selle eest kohe kindlasti loodetud hinda ei saa!?
Huvitav, kas poliitikud käituksid ka siis nii kilplaslikult, kui nende endi rahakott otsustest sõltuks?