VIDEO: Kogu minu elu möödus Kreenholmis

01. juuni 2008, 23:50

Kreenholmis pole praegu ei naeru ega nuttu,
on vaid vaiksed, kidakeelsed ja murtud inimesed. Aastakümneid, ööd ja päevad
läbi kangast kudunud masinad mürisevad justkui nooruses, näidates mida nad
suudavad. Osa nende kaaslasi juba seisab valgete linade all.

Käputäis kirjutes kitlites kangruid kiirustab teise vahetusse tööle. Kudumistsehhis on kõrvulukustav müra, torudest paiskub aurupilvi ja puuvillatolm kriibib kurku.

Kreenholmi naised ütlevad, et vabrik ei tähenda neile pelgalt töökohta. See oli nende elu, noorus ja armastus, au ja uhkus.
„Olen alati arvanud, et Kreenholm on igavene. Ei suuda siiani uskuda, et ongi lõpp,“ ütleb personalitöötaja Olga Pisarenko, kes on vabrikus töötanud alates 1976. aastast.

Kui Kreenholmi ülemused viivad ajakirjanikud nn tsiviliseeritud õmblustsehhidesse, kus on ilusad ruumid ja uhked masinad, siis Kreenholmi nüüd juba viimaseid tukseid tegev süda ehk ainulaadsed ketruse- ja kangakudumisetsehhid asuvad keset saart, neljakordsetes võimsates kivihoonetes, kuhu ülemusedki harva satuvad.

Elu täis tööd

Pintslit ja pahtlilabidat pole siinsed seinad aastaid näinud. Aeg oleks siin seisma jäänud 1980ndatesse. Stendidel on pildid tööeesrindlastest ja legendaarsed kanganäidised. Siin tunneb ära lapsepõlve seelikuriide, vanaema põllemustri, jõehobudega käteräti ja aastaid kestnud tugitooliriide.

„Olime noored, tööd oli palju. Töötasime, töötasime, töötasime, ka laupäeviti,“ ohkab Ljudmila, kes on vabrikus kokku töötanud 40 aastat. Töö neelas inimesed sedavõrd, et alles nüüd, tagantjärgi saab Ljudmila ajalehest teada inimesi, kes veel temaga samapalju aastaid tehases töötanud. Keskmine tööstaaž on siin inimestel 35 aastat.

„Komsomol oli, oma ajalehed, igasugused võistlused, üritused, käisime suusatamas – elu kees. Meil oli ka tootmisvõimeline!“ naerab ta. Ljudmila pakub tsehhi nurgas, kapiga eraldatud puhkenurgas teed. Ta sätib enne pildistamist peegli ees juukseid, viskab nalja. Mõni hetk hiljem kõnnib akna juurde ja vaatab mõtlikult kaugusse. Siit üle katuste avaneb imeilus vaade Narva veehoidlale, siinsamas jookseb Vene piir. Töö ei tundu Ljudmilale enam rõõmu pakkuvat.

„Nüüd pole enam midagi, noorus töötab kauplustes. Linnas avatakse kasiinosid ja kauplusi, kuid koondamisega pole inimesi, kes jaksaks osta,“ räägib Ljudmila. Kreenholmi omanikudki plaanivad ajaloolistes hoonetes avada kaubandus-ja büroopindu ning kasiinosid.

Ljudmila on 57aastane ja ei usu, et temasugust keegi tööle tahab. „Ma võin olla kaks nädalat haiguslehel, kuu aega puhkusel, kuid kui selle järel tuleb esmaspäev, kus tööle pole enam minna-ei kujuta seda ette,“ räägib ta.

Kaks elurõõmsat Allat

Alla Kruglikova ja Alla Svetšnikova on naised, kes on mõlemad vabrikus töötanud 20 aastat. Juuni keskel on neil viimane tööpäev. „Mina olen valmis uut elu alustama. Kui ei saa tööd Narvas, siis Tallinnas. Kui Tallinnas ei saa, siis välismaal,“ on üks Alla optimist. Teine Narvast lahkuda ei taha.

„Mul on siin kodu ja kaks last. Ei tea veel, kuid äkki õnnestub uus töö leida,“ ütleb ta. Terve elu vabrikus tööd rüganud, on nad koondamistasude suuruses pettunud. „Selle eest saab maksta nelja kuu korterikulud, mitte rohkem,“ lausub Alla.

Ta kiirustab tagasi tsehhi, ent enne raudukse avamist, meenutab ta naerdes: „Tulin siia aastaid tagasi Gruusiast. Teate, võrreldes eluga Gruusias oli Kreenholm minu jaoks nagu muinasjutt! Mul oli töö, elu ja oma raha. Aegamisi jäi romantikat muidugi vähemaks, kuid töö jäi. Ma loodan ja usun siiski, et elu keerab uue lehekülje ja kõik läheb hästi,“ räägib ta. Kaks Allat suskavad kõrvatropid kõrva tagasi ja lippavad tööle tagasi.

Koondamisest kuuldi telerist

Jutuajamistest selgub, et esimene kord, kui töötajad üldse koondamisest kuulsid oli mullu 30. detsembril venekeelsest Aktuaalsest Kaamerast. „See oli inimestele šokk,“ lausub Tatjana. Seejärel tuli tsehhi uudist teatama ka juhtkond.

„Siin oli suur kogunemine, kus see välja öeldi. Ülemused ütlesid, et see on möödapääsmatu,“ lisab ta. Seejärel liikusid asjad kiiresti, tootmisprotsessi loogilises järjestuses hakati tsehhe sulgema ja inimesi koondama. Kreenholmi suletud tsehhide vahel kõnnivad kassid ja veelombis lodistavad tuvid.
Kreenholmi ketrus-ja kudumistsehhid suletakse ning kokku koondatakse 1000 inimest. Osa tsehhe on juba tühjaks koristatud, jaanipäevaks peab plats puhas olema. Õuel on kaste, vanu ämbreid, masinajuppe ja muud sodi.

Ehkki Kreenholmi naiste ja meeste töökäed on hinnas, pole firmad nende vastu eriti huvi tundnud. Vaid vähesed on töö leidnud müüjatena või koristajatena kauplustes.

„Meid on ju sadu, kes tööd vajavad ja nii palju töökohti siin pole,“ lausub Ljudmila. Üks pood, kus nii mõnedki vabrikutöölised tööd said, oli vastavatud suur Maxima pood. Selle kõrvale kerkib Säästumarket. Maxima riiulitel on reas allahinnatud froteerätikud ja voodipesukomplektid sildiga „made in India“. Kui viimaste puhul tuleb karta, kas pärast pesu riie üldse kasutuskõlblik on, siis Kreenholmile sai saatuslikuks liialt hea kvaliteet ja kõrgem hind.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. January 2009, 08:42
Otsi:

Ava täpsem otsing