Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Muhumaale mõnusat arhitektuuri avastama
Keegi täpselt ei tea, mis toimub, ehituses nimelt. Kui ringi vaadata, siis mõned uued eramud on ooterežiimile pandud, teisi ehitatakse aga rõõmsalt edasi.
Samuti avatakse uusi ehituspoode ja nii mõnigi materjalitootja laiendab oma tegevust. Järelikult miskit ikka toimub.
Tegelikult tahtsin natukene rääkida hoopis ajatumal teemal. Käisin nimelt mai alguses Muhumaal otsimas vanu maakeldreid. Neid, mida on piltidena leida mitmestki Eesti taluarhitektuuri ja Muhumaad tutvustavas raamatus.
Kuna enamik piltidest oli tehtud vähemalt pool sajandit tagasi, tekkis siiras huvi, et kuidas on nende hoonete käsi käinud ja kas nad ikka püsivad.
Püsivad küll. Mõni ainult pisut kehvemas seisus kui aastate eest, aga endiselt olemas.
Nagu enamik Muhu maakivist hooneid, kus kasutatud müüritises tumedat graniiti koos heleda dolomiidiga, on ka keldrid vaatamist ja ma arvan ka, et lausa kaitsmist väärt.
Nii mõnegi vana keldri saatus ripub juba sealgi juuksekarva otsas ja kui lähiaastad muutusi ei too, pole tulevikus peale varemete enam midagi vaadata.
Nii näiteks püsib Koguva lähistel Igakülas omaaegsetest hoonetest püsti ainult kelder ja Pallasma külast on keldri uksepealset kaunistav raidkivi rännanud oma esialgselt kohalt juba teise hoone seina. Aga vähemalt on see kaunis kivi, kuhu raiutud arvatavalt ohutisena hiirte-rottide vastu mingi väiksema kiskja kujutis, säilinud.
Igatahes tasub Saaremaale sõites ka Muhus peateelt kõrvale pöörata ning avastada omanäolist maa-arhitektuuri, pikki kiviaedu ja nautida merevaadet, mida siin võrreldes Põhja-Eestiga on veel piisavalt.