Soliidne puidust rannavilla Harjumaal

Urmas Oja 02. juuni 2008, 00:00

Mõni arhitekt armastab puitu kui pehmet ja sooja materjali eriliselt, mõnele on see sümpaatne vähememotsionaalsetel põhjustel.

Sovale näib puit imponeerivat nii hingeliselt kui ka ratsionaalselt. See on hästi modelleeritav ja kena materjal, mis peab meie tingimustes kaua vastu, muudab aastakümnete vältel elavana oma ilmet ning on lõpuks Eestimaa pealt kergesti kokkukogutav.

Mitut Vahur Sova maja on nimetatud suisa ökoarhitektuuriks. Oleneb muidugi selle termini ulatusest konkreetse inimese jaoks, ent valdav osa Sova eramuist on lihtsalt materjalitruult projekteeritud ehitised. Peaaegu märgiliseks on saanud siin viilkatusega majad, mil puuduvad räästad, otsekui oleks elamud ühest suurest materjalitükist vormitud. Siit ka nimetatud selguse ja eheduse tunne.

Siin kirjeldatud maja asub Harjumaal imekaunis kohas mere ääres - eestlase unistuste paigas. Tegemist pole täielikult tuttuue villaga. Sel on õnnestunud end merele nii lähedale nihutada vanade, arvatavasti 18. või 19. sajandist pärinevate randrüütlite kordoni varemete toel.

Looduskaunis koht saab nii veel ühe väärtuse juurde - ajaloo. Väikerahvale on iga ajalookild suure tähtsusega ja midagi sellist oma õuel on maalilisele väärtusele lisaks ka lihtsalt au.

Uuele majale mõjub vare käivitavalt. Entusiastlikult upitab see endale puitkonstruktsioone, toetab villast merele suunatud terrassiplatvormi.

See vare on siin mere ääres juba kaua olnud ja hakkab juba väsima. Selle asemel, et turtsudes kokku variseda, jagab ta meelsasti enda aastasadadega kogutud mereäärse maja tarkusi uuele olijale - Vahur Sova rannavillale.

Täispuitmajad näivad sageli raskepärased, paksud ja masajad, ükskõik, kui väikesed need pinnalt ka poleks. See eramu on tänu avaratele klaaspindadele ja õhulistele puitribidele juba iseenesest päris kerge ja õhuline. Viimase raskusekübeme, mis majja veel jäänud on, võtavad enda kanda vanad kivimüürid, mis otsekui imevad selle visuaalse raskuse uuelt puitmajalt endasse.

Nii elavad need kaks maja sõbralikus sümbioosis. Vare muudab uue hoone väärikamaks, annab sellele alguspunkti ja suunab ta merele.

Uus maja pakub hüljatud kivimüüridele taas väärika funktsiooni, liigub enda kaitsva terrassiga muidu hävimisele määratud paeseinte kohale ja kuulab truult taas vitaalse vanuri mõttetarkusi.

Nimelt leiab majja sisenedes eest puittaladele toetuva klaaspõranda ja muu moodsa kõrval ka uut paemüüri. Varemete õppetund uuele majale oli siinkohal selge: kivimüür on väärikas, kohalik ja kaua kestev installatsioon. Interjööris domineerib avarus ja heledus, mitte pruunid puitpinnad. Nii on maja ka seest sama õhuline kui väljast.

Meri on meie maal teadagi väga muutlik ja lõplikult sellele loota ei saa vist kunagi. Seetõttu leiab ka selle maja kõrvalt basseini, mille keskkond on lihtsamini reguleeritav.

Helesinine veesilm moodustab vanade varemetega juba päris suure kontrasti, mida mahendab nende kahe vahele jääv rannamaja ise.

Alati on hea, kui arhitektil on uue maja loomisel algus- ja toetuspunktiks mingi erandlikum element. Nagu näiteks vana maja jäänused. Nii ei pea uut hoonet looma päris tühjale kohale, kui jätta kõrvale krundi looduslikud iseärasused.

Projekteerijal on end ja loodavat maja mõnus juba eelnevalt olemas oleva elemendiga suhestada. Selle maja juures tekkinud virtuoosses tervikus on võitnud küll kõik pooled.

Fotod: Arne Maasik

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:47
Otsi:

Ava täpsem otsing