Vana maja vana aed

Artikkel

- Uudised
- 1. juuni 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vana maja vana aed
Kibuvitsad on vallutanud suure ala, tikritest on moodustunud läbipääsmatu hekk ning õunapuud püüavad taevast puudutada. Kevaditi ilmub siit-sealt välja mõni krookus või tulp, võib-olla leiate isegi veel pojenge ja flokse.
Sellises rohtunud ja tihnikuks kasvanud aias liikuda püüdes on esmaseks mõtteks kõik välja juurida ning siis puhtale pinnale oma maitse järgi haljastus kujundada. Kindlasti tunduvad kibuvitsad liiga igavad ja tikrid vanamoelised ning õunapuud liialt jändrikud, et neid säilitada.
Elamute taaselustamisest ja renoveerimisest on palju juttu olnud, harva aga kaasatakse aed. Kuna väline eluruum on sisemise eluruumi pikendus, peaks sealgi järgima sama stiili. Taastades vana maja ajastuhõngulist välimust, tuleks sisustada ka ümbrus miljööväärtuslikult.
Veidi maha istudes ja asja üle järele mõeldes, on vana maja ümber kõrguvad soliidses vanuses viljapuud suur kingitus. Ilmselt kulub ära ka mõni marjapõõsas.
Puud annavad päikesevarju, pidurdavad tuult ja sulgevad vaateid, pakkudes privaatsust. Samas on viljapuud väga ilusad kevadel õitsedes ning hiljem õunu, ploome, pirne või kirsse kandes. Nad annavad kogu haljastusele tugevad pidepunktid, mille najale toetuda. Samas tasakaalustavad kõrged taimed maja, kuna neis on massi ja mahtu.
Alustuseks võiks harvendada metsistunud põõsaid, piirata nende kasvuala aias ning lõigata välja vanu oksi. Üles märkida kõik ilutaimed, mis leiate, puhastada nende ümbrus umbrohust või vajadusel nad isegi kuhugi ümber istutada.
Ilmselt tulevad välja ka kunagi loodud aiateed, võib-olla on säilinud mõni osa pergolatest või tugisõrestikest. Iseenesest oleks parim luua uus kujundus kasutades seda, mis juba olemas on. Kõik omasoodu kasvanud põõsad ja puud tuleks korrastada. Aeda vallutama hakanud tihnikud tagasi suruda oma algsetesse piiridesse, kärpida ja noorendada.
Kibuvitsavõsa võiks lõigata ja harvendada, samas vanad suureks ja võimsaks kasvanud sirelid on väga glamuursed, neid ei tasuks maha võtma hakata, pigem eksponeerida.
Viljapuudel tuleks välja võtta kõik kuivanud oksad, samuti otse taevasse sirguvad ja risti võrasse kasvavad oksad. Mida hõredamad on puud, seda vähem tõenäolised on ka kahjustajad ning samas saame puudealuse haljastamiseks paremad valgustingimused.
Vanade majade ümber ei näeks ma perfektset golfimuru, pigem teelehe-kirikakra-maajala segu. Tundub kohe palju hubasem ja kodusem. Ka piibelehed, mis ronivad murusse ning oma kasvuala pidevalt laiendad püüavad, on head pinnakatjad. Tänuväärt muruasendaja varjus on väike igihali, kes talub ka vähest tallamist.
Kuna suureks kasvanud puude varjus ei taha valguslembesed taimed enam
kasvada, tuleb taimi lihtsalt veidi ümber tõsta ning kasutada selliseid, kellele meeldib osaline või täielik varjulisus.
Nii puude all kui ka lihtsalt maja varjuküljel tunnevad end hästi hostad, bergeeniad, brunnerad, kuutõverohud, murtudsüdamed, nabaseemik, akakapsad, nõgesed, sõnajalad, laudlehed, kobarpead, kopsurohud, upsujuured, rododendronid jne.
Väga hea koht lehtpuude ja põõsaste all on kevadistele sibullilledele, see ongi paljude loomulik kasvupaik. Kui ümbrus on veel raagus, saavad nad piisavalt valgust, et rõõmustada meid oma õiteiluga. Hiljem aga peidavad sibullillede kolletuvaid maapealseid osi juba lehtinud puud-põõsad.
Autor: Kadri Päev
Hetkel kuum