USA antifeminist peab emapalka kahjulikuks

03. juuni 2008, 07:38

USA majandusteadlane Diana Furchtgott-Roth
on kirjutanud kaks raamatut kaasaegsete feministide laastavast mõjust naiste
õigustele ega poolda isegi kuue lapse emana emapalka.

Furchtgott-Roth on nagu klišee ettevõtlike naiste ajakirjast: tunnustatud majandusteadlane, kes läks Valgesse Majja tööintervjuule, kolmanda lapsega viimast nädalat rase. Mis ei takistanud tal töökohta vastu võtmast, et ilmuda nädalapäevad hiljem oma uuele postile vanema president Bushi majandusnõunike ridades. Üle ta siiski ei tööta, praeguselt tööpostilt Hudsoni Instituudist lahkub tihtipeale kell kolm pärastlõunal, ja leiab veel hommikul 45 minutit jalgrattaga tööle sõitmiseks.

Olgem ausad, kuus last on palju, isegi koduperenaisele. Aga Diana ütleb (no kuidas on see võimalik!), et kui sa saad ühe lapse, siis muudab see kogu su elu, aga edasi pole enam mingit vahet, palju neid on. Kuus tuli sellepärast – muide viis neist poisid – et iga kord, kui laps paari aasta vanuseks sai, tahtis pere uut imikut. „See on nagu pähklite söömine, ei saa järgi jätta” sõnab Furchtgott-Roth.

Ja lapsed on tal ka kadestamisväärselt hästi välja kukkunud. Alates sellest, et igaüks mängib pilli, nii et Rothil on „isiklik keelpillikvartett”. Kui George W Bush kutsus tema lapsed enda juurde Valgesse Majja külla, jättis tütar minemata – tema ei kavatse kooriproovi ära jätta!

Kui kuue lapse ema võiks sobituda hästi sotsiaaldemokraatide valijate ridadesse, siis Furchtgott-Roth on oma vaadetelt pigem kauboikapitalist. Ta propageerib madalaid makse, usub erasektori efektiivsusesse, ründab ettevõtlusvaenulikke seaduse ja ametiühinguid ning on tuliselt vastu mõtteviisile, et valitsus peab inimese eest hoolt kandma. Aga ta ei suuda ka mõista, mis head on emapalgast. See ju ainult takistab tööandjail naisi palkamast ja viimased kaotavad oma oskusi! Kõrgemad maksud aga vähendavad tööhõivet… Mille tõestuseks helistab ta oma assistendile ja laseb järgi uurida, kas Eestis on naiste tööhõive on USAst madalam. Ongi.

Häda feministidega on aga nimelt see, et tänapäeval ei taha naisõiguslased mitte kõigile võrdseid võimalusi, vaid võrdseid tulemusi. „Eeldus, et kui diskrimineerimist poleks, siis oleksid pooled kõikidest veoautojuhtidest ja jalgpalluritest naised, on ideoloogiline ega võta arvesse tõestusmaterjali naiste enda valikutest,” sõnab Furchtgott-Roth. Teisisõnu: naised ise otsustavad saada lapsi, õppida matemaatike asemel kirjandust või töötada poole kohaga. Seepärast ei saagi nõuda, et neil oleks meestega võrdsed palgad või et iga firma juhatuses oleks võrdselt nais- ja meesjuhte.

Asi on jõudnud sinnamaani, et USA ülikoolid on hakanud püüdlustes naiste ja meeste peale võrdselt kulutada poiste trenne kinni panema, hoolimata karjuvalt selgest tõsiasjast, et tüdrukud ei taha sellepärast rohkem trennis käia. Ja kes kannatab? Esiteks vaestest peredest pärit poisid. Ja teiseks naised ise, kuna nood saavad endale märgi külge: häh, nagunii on nad jõudnud nii kaugele riigi abiga!

Poliitilisest korrektsusest läbi imbunud USAs mõjuvad Furchtgott-Rothi ja tema kolleegide hääled nagu üleskutsed tervele mõistusele. Eestis mõjub see kõik veel eksootiliselt... aga parem karta, kui kahetseda.

Kes on kes?
Diana Furchtgott-Roth
- on Washingtonis asuva Hudsoni Instituudi tööjõupoliitika keskuse juhataja
- avaldab iganädalast kolumni ajalehes The New York Sun.
- oli USA tööjõuministeeriumi peaökonomist
- on nõustanud majandusküsimustes kõrgel tasemel nii George H. W. Bushi kui Ronald Reaganit
- on raamatute: „Naiste numbrid: Illustreeritud teejuht Ameerika naiste majandusse” ja „Feministlik dilemma: kui edust ei piisa” kaasautor
- omab magistrikraadi majanduses Oxfordi Ülikoolist.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. June 2008, 09:51
Otsi:

Ava täpsem otsing