Reporterist ettevõtjaks

Õmblesin terve nõukogude aja endale ise kõik võistlustantsu kleidid valmis, lisab Powered by Karmeli brändijuht.

Tahtsin saada õpetajaks. Teiste sõnul olid mul selleks ka väga head eeldused, aga elu läks teisiti.

Õppisin muusikakeskkoolis pianistiks ehk eriklaverit ning hiljem spetsialiseerusin muusikaakadeemias koorijuhtimisele ja muusikapedagoogikale. Olen elava loomuga, nii et mul ei olnud võimalik istuda neli-viis tundi klaveri taga ja harjutada. Seda oleks tulnud teha.

Olen ainult praktikal olnud. Viimasel kahel Muusikaakadeemia aastal olimegi enamuse ajast koolis. Aga minu esimene töökoht oli Eesti Televisioon.

Suvevaheajal pakkus ETV muusikatoimetus kursusekaaslasele Eero Raunile teha saadet "Kultuuripiknik", mis oli ülevaade suvistest kultuurisündmustest.

Raun pakkus seda teha kahekesi. Mõtlesin, et ega suvel keegi televiisorit niikuinii ei vaata ning kuna saade on salvestatud, saab selle ette valmistada, nii et põrutavat janti sellest tulla ei saa.

Kuna olen uudishimulik ja uutele kogemustele aldis ning teema servast see, mida õppinud olen, mõtlesin, et miks ka mitte. Sügisest aga jäime tegema iganädalasi kultuuriuudiseid.

Kui praegu räägitakse kultuurist palju ega kardeta süvakultuuri, siis tol ajal ei teadnud inimesed eriti, mis kultuurimaastikul toimub. Tegin saadet 10 aastat, kui Raun läks tööle diplomaatiasfääri, jätkasime Jüri Aarmaga.

Muidugi vana arm ei roosteta, aga nüüd meeldib mulle teles rohkem külas käia. Seda põhjusel, et kõik on nii ebastabiilne. Kanal 2 on kanalitest ainus, kus ma näen selget suunda või taotlust, ülejäänud kanalites on paljude aastate vältel olnud peata olekut.

Mul hakkas teles igav, olin ligi 15 aastat ETVs ja paar aastat TV1s, nii et mul olid ära proovitud kõik saateliigid otse-eetrist ja suurte ülekannete juhtimistest alates ning iganädalaste kultuurisaadete tegemisega lõpetades. Ega mul suurt kuhugi areneda olnud, olin olnud kõik need aastad lisaks ka saadete produtsent ja toimetaja.

Sisuliselt küll. Mul olid väga tundliku nahaga lapsed, mistõttu nad said kanda ainult puuvillaseid rõivaid, mida tol ajal ei olnud saada või mis olid väga kallid.

Kuna meie perel oli olemas reklaamiagentuur, kus olid tööl arvutikunstnikud, ning telest oli mulle jäänud moemaailmast mitmeid kontakte, mõtlesin, et peaks olema võimalik projekt kokku panna. Tahtsin teha toote, mis on heast materjalist, nahasõbralik ja ühtlasi hästi kujundatud.

Kui me hindame eestimaist sööki, võiks see kehtida ka rõivatööstuses.

Olen projektijuht. Kuna mul pole moekunstniku haridust, siis ma ei joonista. Alustasime Aarne Niiduga, tema aitas välja töötada esimesed lõiked ja mõtles välja brändi visuaalse põhitunnuse - lille. Hiljem oleme kaasanud projektipõhiselt erinevaid kunstnikke.

Käivitasime Saaremaal ka oma õmblusvabriku, et käekirja ja kvaliteeti paremini hoida. Kuna meie peres kasvab kolm last, on mul selge pilt, milline igapäevane rõivas olema peaks. Millises hinnaskaalas, et ta müüks, ja kui vastupidav.

Meie lapsed testivad riideid, ma vaatan, kas need pesus kestavad, ega servad ei rulli ja kas riideid peab triikima. Me viitsime mängida oma- ja väljamüügi hinna vahel, nii et see oleks mõistlik ka ostjale.

Esimese ringina käivad kavandid läbi 21. Keskkoolis meie laste klassidest. Lapsed on hindamisel väga konkreetsed. Poistele on vaja mingit tegevust ja tüdrukud eelistavad sõnu või armsat pilti.

Kõige rohkem tasuks mõelda positsioneerimisele. Endale tuleb selgeks teha, kuhu niši oma tootega jõuda tahetakse. Kui rääkida rõivatööstusest, siis vastas on suured firmad, mis toodavad keerulisi tooteid rentaablilt, sest kogused on suured. Tuleb aru saada, mille poolest ollakse eripärased - meil on selleks nahasõbralik ja hästi kujundatud lasterõivas ja b2b liin, tänu millele firmad ei pea valima hiina särke. Klienti peab mõjutama hinna ja kvaliteedi suhtega.

Konkreetsus. Kui on idee, tuleb see ära teha. Tootmine on pikalt ette planeeritud, aga samas väga kiire tegevus.

Ma tahaksin olla kannatlikum. Ma mõtlen ja õpin kiiresti. Kui mul endal on asi selge ja analüüs tehtud, siis ma ei suuda aru saada, kuidas keegi teine ei saa sellest lennult aru.

Korralikkust, põhjalikkust ja tahet kaasa mõelda. Rõivatööstuses on levinud suhtumine, et ega mina pea mõtlema, kui tükke kokku tallan. Nii saame koleda toote, mida keegi osta ei taha.

Kuna Eestis on tootmine võrreldes Hiina ja Türgiga kallis, tuleb teha korralikke asju. Me ei leidnud kogu Saaremaalt töötajaid. Kas polnud üldse tahtjaid või ei sobinud meile nende kvaliteet. Lõpuks leidsime Muhu naised.

Ma suudan õmblust kontrollida, sest õmblesin terve nõukogude aja endale ise kõik võistlustantsu kleidid valmis.

Olin rahvusvahelise klassi tantsija, kleidid olid kallid ja neid polnud võimalik osta. Tänu sellele ma suudan kontrollida, kas õmblus on sirge või kõver. Algusaastatel oli allhankefirmasid, kus õmblejad vaatasid, et see on televisioonist tuntud Eikner, kes suudab ainult kunstripsmeid kleepida, aga näitasin masina taga, et suudan õmmelda. Ja kiiresti.

Koduperenaisena. Puutudes kokku paljude inimestega, näen, et Eestis on vähe tugeva iseloomuga toredaid inimesi. Palju on pealiskaudsust, mistõttu on naisterahval keeruline karjääri teha. Teeksin, mis meeldib, ilma et peaksin seda pealiskaudsust nägema.

Oleme Karmeliga lapsepõlvesõbrannad. Ta on töökas, abivalmis ja kohusetundlik.

Karmel pole inimene, kes vaataks tagasi, pigem proovib ta uusi asju. Hindan, et ta on julgenud teha kannapöördeid, valides, mis tundub uus ja atraktiivne.

Ta on optimistlik ja tulevikule orienteeritud. Kõike, mida ta teeb, teeb ta südamega, mistõttu see, mis ta ette võtab, ka alati õnnestub.