Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Üks mure õnneks vähem
Kui läks lahti pensioni teise sambaga liitumine, kaalusin seda varianti üsna tõsiselt. Ka matemaatilisest küljest lähtudes, näiteks palju võiks kasvada pensionifondi osak ja palju võiks tõusta selle ajaga riiklik pension ehk esimene sammas. Need on teatud mõttes alternatiivid.
Ent paraku jooksid liitumisajad minu jaoks lukku enne, kui jõudsin oma jah-sõna välja öelda. Ja põhjus oli pigem muus.
Tunnistan ausalt, et olen võrdlemisi ebausklik inimene. Mulle ei istu pikkade tulevikuplaanide tegemine. Kavandan pikalt ette, kuidas paarikolmekümne aasta pärast palmi all võrkkiiges kõõlun, aga äkki... ei elagi nii kaua.
(Ma tean, mida nüüd fondihaldurid mõtlevad või ütlevad: ärge eputage siin oma surmaga! Ja rahaasjus juhinduda ebausust on küll viimane, mille peale annab tulla!)
Võib-olla ei saa ma lubada endale võrkkiiges õõtsumist, aga täna on mul siiski üks mure vähem: ma ei pea jälgima oma raha käekäiku ehk pensionifondi tootlusi, mõtlema nn rämpsvõlakirjade peale.
Kui te ütlete mulle, et ma olen käitunud oma tuleviku suhtes vastutustundetult, siis ma olen teiega absoluutselt nõus! Aga ikkagi - nagu ei tohi sünnipäeva pidada kunagi enne õiget päeva, nii ka...
Autor: Mati Feldmann