Lukas: suurt viga saab teha vaid üks kord

11. juuni 2008, 12:00

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas
maalib pessimistliku pildi 2018. aasta hariduselust: kooli on tööle jäänud vaid
70aastased õpetajad, teised otsivad paremat elu muudes maades, hulga raha
neelanud koolimajad lagunevad, ilmub üksainus eestikeelne ajaleht.

Aripaev.ee artiklisarjas "Eesti 2018" esitavad Eesti tuleviku kohta oma nägemuse valitud Eesti arvamusliidrid.

Järgneb minister Tõnis Lukase visioon "Eesti 2018":

Tulevikku saab vaadata kahel moel, läbi mustade prillide ja läbi roosade. Tegelikult polegi muud võimalust, kõiki rahuldavalt neutraalset hoiakut pole siin olemas, sest ka keskpunkt tundub mustast nurgast vaadates liiga roosa ja vastupidi – roosade prillide kandjale tundub igasugune optimismi jahutaja mustaprillimehena.

Kuna ministri roll on mobiliseerida kõiki tegutsema helgema tuleviku nimel, siis on siin alati oht liigseks optimismiks. Püüan seekord sellest üle olla ja luua pilti, mis saab siis kui me praegu mõne otsuse tõsidusest aru ei saa! Ühiskond muutub paratamatult ja mingi tulemuse jaoks on soodumus teatud hetkel suurem, mõnel puhul väiksem. Praeguste otsuste ja muude asjaolude kokkulangemisel võib juhtuda hulle asju. Praegu teile neid ette manades näitan ju tegelikult ära ka isikliku soovi – see on igal eraldi juhul täpselt vastupidine kirjeldatud õnnetule lõpptulemusele. 2018. aastal võib olla juba hilja asju muuta – kui me praegu neid ohte ei märka.

On 2018. aasta

Niisiis, sattus riik kümme aastat tagasi ehk 2008. aastal majandusraskustesse, mida nimetati ka kriisiks. Kuna eelnenud oli küllalt pikk kasvuperiood, oli avalike kulude struktuur välja kujunenud optimistliku perspektiivi tingimustes. Majanduse jahenemisel tuli avaliku sektori kulutusi planeerituga võrreldes oluliselt vähendada, kuid kuna aastatega oli välja kujunenud teatud trafarett kulutuste planeerimiseks ja igale valdkonnale tehtud oma arengukavad, põrkusid katsed seni väljakujunenud stampe raskel ajal muuta vaid mõne üksiku valdkonna, näiteks hariduse kasuks, kõigi teiste valdkondade eest vastutajate vastuseisule. Seetõttu oligi vaatamata pikkadele korralistele kui ka erakorralistele kabinetiistungitele lihtsam kulutuste struktuuri mitte muuta. Õigemini ta muutus küll, kuid vaatamata avalikult kõlanud väidetele, et hariduse arvel ei tohiks kokku hoida, hariduse osakaal eelarves hoopiski vähenes!

Õpetajaid ja õppejõude jätkus küll ka edaspidi, sest mitmes muus sektorites oli tekkinud tööpuudus, kuid paremad neist lahkusid siiski teistesse ametitesse, paljud küll piiri taha. Kui veel 2008. aastal oli kogu Läänemaal näiteks 2 kvalifitseeritud füüsikaõpetajat, siis nüüdseks pole neid jäänud mitte ühtegi. Kuigi tollal hiljuti lahkunud riskikapitalist Otto von Taube oli peaministri juurde moodustatud Teadus- ja Arendusnõukogu istungil kirjeldanud, kuidas sellisel ajal ei investeeriks ta kivisse ja betooni ehk ehitustesse, vaid pigem inimestesse, keda soovib kinni hoida, tehti just praegu suuri investeeringuid seniste haritlastele palgamaksmiseks läinud summade arvel. Põhjuseks just avanenud Euroopa Liidu uus tõukefondide periood. Kuna hariduse osakaalu eelarves ei suudetud tõsta, siis ongi järgnevast perioodist mäletada üksnes uhkeid investeeringuid, mis tehti sel ajal, kui õpetajate ja õppejõudude palku tuli seetõttu tekkinud rahapuuduses (eurofondid nõudsid meiepoolset kaasfinantseerimist) hoopis langetada. Kui siis järgmine investeerimisperiood 2013. aastal otsa sai ja kõikvõimalikud kutsehariduskeskused ja kõrgkoolid ehitatud olid, selgus et vahepeal veelgi süvenenud heade õpetajate põud tegi võimatuks meelitada neisse ka õppureid. Ja kuna moodsal ajal saab õppida ka juba ülemaailmseis võrgustikes (laialt kasutada on virtuaalõppe erinevad moodused, k.a. videokonverentsõpe) ning ajast ja arust programmide peale noored enam ei läinud, jäid mitmed koolideks ehitatud suured hooned lihtsalt kasutamata ja lagunevad. Euroopa inspektorid käivad ümber nende ja hoiavad kahe käega peast kinni, et kuidas üks liikmesriik ikka pani teiste rahvaste maksumaksjate raha kohtadesse, kus see mädaneb ja rohtu kasvab.

Kui kümme aastat tagasi oli koolisüsteem töötanud paljuski veel kaugest nõukogude ajast pärit õpetajate kaasabil (just abiks tulebki nende panust nimetada, sest paljud neist lasid ennast juba siis igal aastal uuesti kooli tagasi kaubelda, olles ise parema meelega juba pensionil), siis nüüdseks ongi enamus veel kooli jäänuid seitsmekümnesed. Selles vanuses peavad vastu veel üksnes naised, seetõttu nähti viimast meesõpetajat tunamullu veel ainult ühes Tartu koolis.

Kümme aastat tagasi oli haridusministeeriumil ometi kavas mitmeid meetmeid noorte õpetajate kooli tööle toomiseks, kuid rahapuudusel need plaanid nurjusid. Nüüd on võimalik ainult teatud määral otsast alata, aga kõigisse piirkondadesse sealt lahkunud õpetajaid ja ka koole enam tagasi ei vii. Pole ka mõtet, sest pole enam inimesi. Need on lõplikult linnades ja sealses lähiümbruses. Linnades leidub siiski ka häid ja rahvusvahelisel tasemel koole, kuid need on peamiselt ingliskeelsed. Just keele osas ongi toimunud kõige suuremad muutused. Eesti keel õppekeelena on taandunud. Kuna riik otsustas kärpida oluliselt kõrghariduse finantseerimist, siis hädaga ülepeakaela tasulisele kõrgharidusele üle läinud riigis oldi oma raha eest valmis õppima üksnes ärindust ja muud sellist. Nende valdkondade rahvusvahelised õppekavad muutusid järjest populaarsemaks, kuigi majandusinimesed olid juba 2008.aastal kaevanud nn. pehmete erialade liigse leviku üle ning et tehnika- ja loodusteaduste peale enam noored ei kipu. Nüüd on see asi lahendatud – Eestis saabki õppida ainult sotsiaalvaldkonna õppekavadel. Ka arste toome me ammu Venemaalt sisse.

Kellel oli mingi muu huvi peale ärinduse ja õiguse või kes ei tahtnud ise maksta, pidi minema välismaale õppima, sest Euroopa Liidus ja Aasias leidus odavamaid või üldse tasuta õppekohti külluses. Valged eesti tudengid olid eelistatud, sest võõrastest kogukondadest pärit tudengeid oli näiteks Vana-Euroopa ülikoolides nõnda palju, et kultuurilised erinevused laastasid enamuse ülikoolilinnade elukeskkonda. Stabiilsem oli võtta üliõpilasi harjunud keskkonnast, kui näiteks Aafrikast, kust väljavool oli võrreldes endisaegadega veelgi suurenenud. Ega Aasiaski kõik kandid rahunenud pole. Internetiõpe on praegu levinud, ometi käib osa õppetööst veel kohale sõitmisega ja kõrgkoolivõrk geograafilises mõttes on täiesti olemas. Kuna Eestist sõidetakse pigem ära, on ülikoolide paljud õppesuunad õppurite vähesuse tõttu lõplikult suletud.

Niisiis oli juba kriisiaegade alguses tehtud panus inglise keelele. Kõigepealt mindi sellele täielikult üle doktoriõppes. Kuna rahvuslik intelligents oli ühiskonna sidususe vähenedes ühiskonnaasjades kaasa rääkimisele käega löönud, tehti ka järgmised sammud loogiliselt – magistrandid hakkasid nõudma samuti inglisekeelset õpet. Et kõrgkoolid töötasid vaid ärilistel alustel, siis algas apelleerides garanteeritud kvaliteedile eestikeelsetest õppekavadest loobumine ka juba bakalaureuseastmel. Eelmisel, s.t 2017. aastal arutati riigikogus juba gümnaasiumiastme inglise keelele üle viimist, sest lapsevanemad nõuavad lastele korralikku ingliskeelset ettevalmistust ülikooli astumiseks. Ah jaa – inglise keel on siiski vaid üks gümnaasiumitaseme õppekeeltest! Teine on vene keel. Kuna kõik haridusalased uuendused 2009.a astal peatati, siis oli katkenud mõistagi ka venekeelse gümnaasiumi reformimine. Kuna ettevõtjate surve ja raha kokkuhoiu tingimustes kutsuti sisse võõrtööjõudu Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast, selmet suurendada oma haridussüsteemi rahastamist, oli venekeelse gümnaasiumi alles jäämine ka igati perspektiivne samm - riigil ongi juba uued perspektiivid võrreldes veel kümne aasta taguse ajaga. Kui siis räägiti palju rahvusriigist, siis nüüd on meie ajakirjandus euroopaliku korrektsuse kontrolli all – s.t. Venemaast tohib kirjutada ainult head. Rahvastiku vahekord on tõsi ka muutunud – eestikeelsete inimeste väljavool tasapisi oma identiteeti kaotavast riigist on suurenenud, juurdevool idast aga uuesti tekkinud. Ajalehed ja võrguväljaanded on enamasti inglis- või venekeelsed. On üks eestikeelne leht – 4000 tiraažis ilmuv Sirp. Kõigest ei saa ka seal enam kirjutada, sest kõrghariduse muukeelseks muutumine on toonud eestikeelse uuema sõnavara peetuse …

Ega haridus pole ainuke valdkond, mis kiduma oli määratud. Seoses sellega, et Euroopa Liit ei olnud valmis avama alates 2014. aastast meile enam oma järgmist finantsperspektiivi, haigutas eelarvestrateegias auk, mille me seni olime teiste rahaga kinni toppinud. Inimeste rahustamiseks, kellele tuli öelda, et avalikke teenuseid enam niipalju kui enne ei saa, oli ainus võimalus makse pidevalt kahandada. Valitsusel oli siis võimalik vähemalt osundada, et teil ju endal raha käes, tasuta ei peagi kõike saama. Kui oleksime teinud neil otsustavatel aastatel panuse perspektiivsetesse valdkondadesse – haridusse, teadusse ja innovatsiooni, oleks nüüdseks loodud uue jõukuse eeldused. Praegu on juba hilja midagi muuta – assotsieerunud Euroopa ja Venemaa topeltäärealana mingi elutegevus siin Eestis ikkagi ju säilib.

Niisiis magasime maha kulutuste struktuuri muutmise võimaluse ja kuna areng maailmas kulgeb järjest kõrgemas tempos, siis uut võimalust meil ree peale tagasi saada enam ei pakuta. Ebastabiilsus majanduses ja noorte seljapööramine kodumaale on viinud selleni, et praeguseks on oma põhitegevused Eestist välja viinud kõik siia vahepeal koondunud rahvusvahelised algatused. Viimati lahkus küberkaitsekeskus, mis sisuliselt ei tegutsenud siin siiski juba mitu viimast aastat. Midagi seal siiski toimus, kuid nüüd vist müüakse ka juba hoonet.

Oleks kohe 2008. aastal kuulatud rohkem haridusministrit, oleks õnnetus olemata ja kõik täpselt vastupidi eelpoolkirjeldatuga võrreldes.


Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
09. July 2008, 13:16
Otsi:

Ava täpsem otsing