Esmaspäev 26. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ettevõtjaks sündinud

Urve Vilk 12. juuni 2008, 00:00

Vanemad olid vihased, kui ma juba teises klassis marke ja postkaarte vahetasin, meenutab Stahl.

Mis on Teie jaoks edu ja kui kergelt on see tulnud?

Alustasime 21 aastat tagasi paari inimesega ja kahe õmblusmasinaga 40ruutmeetrisel rendipinnal. Siis saime järgmise ruumi, mis oli juba 100 ruutmeetrit ja kus töötas kaheksa õmblejat. Seejärel rentisime 160ruutmeetrise ruumi ning siis maja.

21 aasta jooksul pole Bastionist ühtegi senti dividende välja võetud, kõik on siia tagasi pandud. Nüüd võime öelda, et meile kuulub suur maja, logistika, disain ja tootmine. Me oleme iseseisvad, me pole ühtegi senti kellelegi võlgu ja meil on sada töötajat.

Pinnale, kus me praegu oleme, tehti aasta tagasi rendipakkumine 150 krooni ruutmeeter. Siin taheti kaubandusega tegeleda. Arvutuse järgi, hinnaga 100 krooni ruutmeeter, teeniksime me probleemide ja vaevata, raamatupidaja peaks ainult kord kuus arve välja kirjutama, aastas 3 miljonit puhaskasumit.

Sellise arvutuse järgi võiks tootmise kinni panna. See on ärilises mõttes rumal ettevõtmine. Aga elus on ka muud kui raha.

Üheksakümnendatel aastatel hakkasid paljud usinalt oma ettevõtet looma, kuid suur osa neist lõpetas oma tegevuse õige pea. Kuidas Bastionil õnnestus püsima jääda ja edu kasvatada?

Kui alustasime, oli palju neid, kes ütlesid, et mida te hullud teete! Siis oli ju küüditamise ajast alles kolmkümmend aastat möödas. 10-15 aasta pärast ütlesid samad inimesed, et mis teil viga, te ju alustasite õigel ajal.

Väidan, et ettevõtja hingega sünnitakse, ettevõtjaks ei õpita. Vanemad olid vihased, kui ma juba teises klassis vahetasin marke ja postkaarte. Seitsmendas klassis, kui oli biitlite aeg, tegin koolikaaslastele pükse laiemaks või joonistasin pükstele peale, kuhu siilud panna.

Miks just rõivatööstus?

Olime õmblusvaldkonnaga seotud, eriti minu abikaasa (Merike Pääro -toim), kes tegeles tantsimise ja rõivaste õmblemisega. Edasi õmblesime kodus rõivaid ja müüsime neid komisjonikaupluste kaudu.

1986. aastal, kui alustasime Harju TTV juures, oli teeninduskombinaatide juures nn ettevõtlusvorm kaks. Kui tuli kooperatsiooniseadus, läksin kohe linnavalitsusse pabereid vormistama.

See oli proovimise aeg: tegelesime ehitusega, meil olid aknapesijad, tasulised WCd. Kui ma enne olin ostja-müüja-vahetaja, kes lisandväärtust ei tootnud, siis mind kutsus võimalus midagi ise teha.

Leian, et majanduse alus on, et millelegi antakse lisandväärtust. Saan aru, et transiidist võib elada ja turism on tore, aga kui riigis pole tööstus au sees, on kurb.

Sellest (kergetööstus - toim) ju rikkaks ei saa. Tegin ühe hotelli ja teenisin rohkem kasumit kui Bastion terve ajaloo jooksul. Aga ma ei saa töötajaid uksest välja visata.

Mis Teile juhi töös enim meeldib?

Mulle meeldib ülesehitamine. Kui asi on valmis, kaob atraktiivsus ära. Mulle meeldib probleeme lahendada.

Millised on Teie tugevused?

Mulle ei meeldi ebaeetilised inimesed. Kui valede keerisesse satud, on sealt võimatu välja tulla.

Ma pean kokkulepetest kinni. On olnud isegi juhuseid, kus mul on tulnud materiaalset kahju kanda, kuna olen varem milleski kokku leppinud.

Kuidas olete Bastioni algusajaga võrreldes juhina muutunud?

Algul olin koristajast omanik. Ega tänagi see, et minu käes on aktsiapakk, ei tähenda midagi, iga õmbleja on tähtsam kui mina.

Kui õmblejaid poleks, poleks ka minul siin midagi peale hakata. Nemad hoiavad asjal elu ja hinge sees.

Peab mõtlema tuleviku peale ja jälgima majandusseisu. Peab olema täpne planeerimises, nii disaini kui ka koguste suhtes ja rahalises mõttes.

On kümme tuhat pisiasja ja kui neist kahega eksida, võib laotäis kaupa hoopiski seisma jääda.

Aga olen optimist. Ka rasketest aegadest saadakse üle, see on terade eraldamine sõkaldest.

Mida soovitate alustavale ettevõtjale?

Julgeda oma tegude eest vastutada. Ma tunnen rõõmu, kui ise teen ja ise vastutan. Selleks peab ettevõtja valmis olema.

Optimismi. Tuleb planeerida, ei saa elada palgapäevast palgapäevani. Peab nägema ka ette. Praegu pole tegu majanduskriisiga, vaid asjad korrigeeruvad.

On selge, et on ka raskemaid aegu. 1997. aasta oli viimane raskem aasta, aga me oleme nõrga mäluga, unustame kiiresti. Meie suudame ka praeguses raskes majandusseisus positiivselt mõelda ja tulemusi saavutada. Hea küll, käive ei kasva nagu enne, aga inimestel on töö ja meie majas nutvaid inimesi ei näe.

Indrek on elava loomuga, impulsiivne, ütleb alati kõik otse välja. Ega ta lihtsa iseloomuga pole.

Ta on visa hingega, heas mõttes jonni täis. Kui ta on midagi otsustanud, jääb ta endale alati kindlaks. Ja ta on paras kaupleja.

Indrek on proovinud erinevaid ärisid, aga ta on üks väheseid, kes on ettevõtluses jäänud valitud liistude juurde. Äris on olnud ka uperpalle, aga alati on ta sellest välja tulnud.

Truudus kergetööstusele on arvatavasti tingitud sellest, et nad on Merikesega lahutamatu paar ning oleks rumalus lasta kaotsi minna tipus olev talent.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing