Ääre ärid - Pala vald: virisejaile kohta pole

Kertu Ruus 13. juuni 2008, 00:00

"Kas teil keegi siin viriseb ka, et maal on elu raske?" küsin poe ees ühelt vestluskaaslaselt. "Näete, läheb sealt jalgrattaga üks," rehmab too käega. Aga ratastel mammi kimab juba maanteele, nii et kes virinat tahab lugeda, peab loo katki jätma.

Vallavolikogu esimees ja ettevõtja Taavi Pirk saeb Aarde Villa külalistemaja hoovil mürinal puuskulptuuri. Haugi koon hakkab juba ilmet võtma.

"Nii noor volikogu esimees?" imestan ebaviisakalt. "Noorus pole haigus, see läheb ise üle," vastab alla 30aastane saagija.

Pirgi põhiaur läheb hetkel puuskulptuuridele. Homme läheb ta vanausulisi "portreteerima, teine päev teeb viis öökulli. Aga see võib muutuda - Pirgi ettevõte Pootsman PT on ostnud kaheksa inimest mahutava mootorpaadi, mis hakkab Peipsi peal rahvast sõidutama. Lisaks peab Pirk juba 1997. aastast Kadrina mõisa külalistemaja (jah, ta oli siis 17) ja on MTÜ Jõgevamaa Turism eesotsas.

Majutusettevõtted toimivad siin põhimõttel: suvekuudel tuleb teenida nii palju, et vaiksema talve üle elaks ja natuke saaks investeerida ka.

Just nii tegutseb ka aasta ringi kolmele inimesele tööd andev Aarde Villa, mis mahutab 1711. aastal ehitatud hoonesse ligi veerandsada inimest. Siinne restoran on valla ainuke toitlustuskoht. Väike ringkäik näitab, et külalised saavad seminare pidada, grillahjus kuni 40kilost siga küpsetada ja kohaliku mehe Gunnar Mõru sauna ja kümblustünni proovida. Võib-olla varsti ka välimalet mängida, vööni ulatuvate malenditega.

Arnold Rüütel on käinud ja Toomas Hendrik Ilves ka.

"Väga tubli. Palju õnne ja jõudu," on Rüütel külalisteraamatusse sisse kandnud.

Palun maja perenaisel Natalja Laumetsal - eraisikust omanik ise soovib tundmatuks jääda - ühe lausega öelda, miks siia peaks tulema. "Meil on tõesti kaunis loodus, siin saab pärast pingsat tööpäeva välja puhata… ahh, nüüd läheb ikka kahe lausega," vajab Laumets kiituseks rohkem ruumi.

Ettevõtlikkus on veres ka poolteist aastat Gunnar Mõru juures OÜs Haberek töötanud Jaan Pettail, kes enne FIEna saunu tegi. Enda peremees oli toredam olla, aga kuna saunu tuli õue peal teha, sõltus kõik ilmast. Küsimuse peale - mis võiks paremini olla -jääb Pettai vakka. Tükk aega keerutab ta sõrmede vahel traadijuppi ega oskagi midagi tahta. "Tervis on jukerdama hakanud, aastaid võiks vähem turjal olla," nendib ta lõpuks. "Aga muidu ei kurda."

Vallavanem Jozsef Weinrauch hakkab küsimuse peale, kas Pala valda on raske juhtida, naerma.

"Mina ei ole oma elus ainult lennukit juhtinud," teatab mees. Weinrauchi unistus on, et kõik need projektid, mis valla arengukavas kirjas, saaks ka rahastatud. Siis teeks jahisadama, remondiks koolimaja, rajaks Peipsi äärde ujumiskoha...

Masendunud maainimeste otsingud ei vii isegi kohaliku poe ees kuhugi. Kaheksa-aastasel Sandoril on tulevikuplaanid tehtud: tema tahab masinaleiutajaks saada. Pensionär Tiia Mõisa läheb täna Tabiverre ekskursioonile.

Aga muidu veedab ta oma päevi poja talu kurgi- ja tomatikasvatuses ning müüb enda kasvatatud ilutaimi. Poeg on tal Madise talu peremees, kelle äri läheb hästi.

Palal selgub, et küsimus, mis paneb inimesed maal elama, peidab endas vale eeldust. Sama hästi võiks küsida, mis paneb inimesed linna kolima.

"Ma ei suuda päevagi linnas elada," nendib volikogu esimees Pirk. Kui OÜ Haberek omanik Gunnar Mõru veedab päeva linnas, siis on ta palju väsinum kui kolm päeva Palal tööd rügades.

"Siin on vabadus. Mina ei sega teisi ja mind ei segata," võtab Mõru asja kokku.

Gunnar Mõru on pannud Äripäeva tulekuks peenemad riided selga. Tõestuseks oma igapäevast näitab muidu töörõivaid kandev mees oma käsi ja küünealuseid.

Ongi tööinimese omad. "Kõiki neid töid, mida siin tehakse, olen ma ise ka teinud," sõnab kümblustünne, saunu, välikäimlaid ja liimpuitu tootva OÜ Haberek omanik ja juht.

"On olnud kordaminekuid ja altminekuid. Nüüd olen leidnud õige niši," kiidab Gunnar Mõru töökoja ees, kus käib kibe tünni-saunategu. "Eesmärk oli saada vanadest võlgadest lahti, et äri korralikult käima panna ja asjast mõnu tunda." Neli poega tahavad ka koolitamist saada.

OÜ Haberek majandusnäitajad on teinud suure hüppe. Kui eelmise aasta kasum oli 1,6 miljoni kroonise käibe juures veel olematu, siis tänavu saab juba paari kuuga miljonilise käibe kätte ja kasumlikkus jääb 10-15% kanti.

Kolm neljandikku toodangust eksporditakse - Soome, Rootsi, Norrasse, Austriasse, Šveitsi. Kui hästi läheb, saadab Mõru sada männipuust sauna järgmisel kevadel Ameerikasse. Nende kokkupanek on praeguse võimsuse juures nelja kuu töö ja tehingu väärtus 2,5 miljonit krooni. Mõru räägib, et saunaga on nagu autoga - ei saa nii, et ostad ära ja kasutama ei õpi. "Temaga peab suhtlema," tutvustab Mõru oma ligi 30 000 krooni maksva sauna nõudlikku iseloomu.

Mõru pole mees, kes altminekutest saladust teeks. Alles aasta tagasi sai ettevõte lahti maksuvõlgadest. Inimesed olid palgal, aga tööd polnud, ettevõtte kuukäive jäi 40 000 krooni kanti. Maksuvõlgades mehele ei tahtnud ka pangad laenu anda. Aga võib-olla olid raskused varjatud õnnistus? "Jah, oleks seda raha laialt käes olnud, poleks nii läbimõeldult tegutsenud," nõustub Mõru.

Saunatootmine algas Palal siis, kui Gunnar Mõru nägi mõned aastad tagasi internetis üht udust pilti kümblustünnist. Hakkas siis elektriinseneri haridusega mees ise tünnitegemisega katsetama. Tegi ühe tünni - sellesama, mis praegu maanteeäärse reklaamtulba rolli täidab - ja lasi seda terve talve ikka vett täis ja siis veest tühjaks. Suurest teadmatusest sündis kogemata selline kümblustünn, mis ei pea kogu aeg veega täidetud olema. See pikendab tünni eluiga ning on eelis konkurentide ees, keda Eestis on juba oma 15.

Kuigi Mõru ei kavatse Habereki suurettevõtteks kasvatada - 10miljoniline aastakäive on praeguse võimsuse juures piiriks -, siis viiele töötajale oleks küll kolme lisaks tarvis. Ja olgu suurettevõte või mitte, palgatöölist ei saa Mõrust kunagi. Seda pole ta elus päevagi olnud.

Nõuka-ajal rajas mees kohalikku sovhoosi Kalevi omast suurema sefiiritsehhi, mille hiljem ära ostis. Ajas vaseäri ja käis Tšetšeeniast bensiini ostmas. "Naftakuningaks ei saanud, aga vähe jäi puudu," sõnab Mõru.

Peremehe rõõmud nõuavad pikki päevi. Täna öösel on Mõru kaks tundi maganud: eelmisel õhtul sai käidud Tallinnas ridaelamu katusele üht tünni paigaldamas. Uuel omanikul oli nii hea meel, et grillipidu katusel venis kella kolmeni öösel ja Mõru jõudis alles hommikul pool kuus koju.

Aga kell kaheksa koitis taas uus tööpäev.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:36
Otsi:

Ava täpsem otsing