Keit Pentus: pole mingi vaikne tossike

Nüüd, kogenud tipp-poliitikuna, Pentus kultusfilmist "Mehed ei nuta" pärinevat kildu muidugi enam ei kasuta, mis ei tähenda aga seda, et tema kihk ümbritsevat paremaks teha on lahtunud. Pentus on viimasel ajal välja paistnud mitmete julgete väljaütlemistega, mis on sundinud sisepoliitika vaatlejaid järeldama, et küllap on tarmukas kaunitar seadnud endale sihiks vallutada Tallinna linnapea või suisa peaministri tool.

Kas ennustajatel on õigus, õnnestub portreteeritavalt üle küsida alles kolmapäeva õhtul, kui Reformierakonna riigikogu fraktsiooni esimehel Keit Pentusel avaneb võimalus riigieelarve arutelust kuumaks köetud istungisaalist mõneks ajaks jalga lasta ja telefonitoru haarata.

"Ei-ei, ükski minu ambitsioon pole kunagi olnud seotud ühegi ametikohaga," kuulutab Pentus kohe alustuseks ja lisab, et pärast viimaseid valimisi olnuks tal ju tahtmise korral võimalus täita ehk muudki poliitilist ametikohta kui fraktsiooni esimees.

"Minu ambitsioon on teha midagi konkreetset selleks, et elu Eestis paremaks läheks. Ma pole oma iseloomult kunagi olnud vaikne kõrvaltvaataja. Mind peetakse suhteliselt kangekaelseks inimeseks ja ma võtan seda kui komplimenti."

Palvele nimetada mõni otsus või tegu, mis südant uhkusest paisutab, vastab Pentus: "Kui te järgmisel nädalal minuga intervjuu teeksite, siis nimetaksin ma ilmselt lisaeelarve vastuvõtmist. Samuti on mitmed teised olulised seadused lugemisel ning loodan, et nad varsti ka vastu võetakse."

Pühapäeval jahmatas Pentus avalikkust ideega seada sotsiaalmaksuga maksustava töötasu ülempiiriks 30 000 krooni. Pentus on kindel, et see muudatus tekitaks Eestisse need konkurentsivõimelised töökohad, mis muidu loomata jääksid.

ASi Helmes juhatuse esimehe Jaan Pillesaare sõnul pärineb sotsiaalmaksu vähendamise idee grupilt ettevõtjatelt, kes on koalitsioonipoliitikutega viimase kuu jooksul korduvalt kohtunud.

"Reformierakonna tipp-poliitikud täiendasid ideed piiramise ettepanekuga ja Pentus kui erakonna üks kõneisikuid tuli sellega avalikkuse ette," täpsustab Pillesaar. "Ettevõtjatega kohtumistel on Pentus jätnud avatud ja selge mõtlemisega inimese mulje, kes saab kiiresti uutest ideedest aru. Mulle tundub ka, et Pentus on eetiline poliitik, kes ajab mitte isiklikku, vaid ikka riigi asja."

Tegelikult sattus Pentus enda kinnitusel poliitikasse juhuslikult, nagu on juhuslikud olnud ka tema mitmed teised teevalikud - näiteks õppimaasumine eraakadeemia Nord gümnaasiumi. "Pärast üheksanda klassi lõpetamist jõudsin selgusele, et tipp-pianisti minust ei saa," põhjendab Pentus, miks ta muusikakeskkoolist ära tuli ja pärast aastast õppimist Õismäe gümnaasiumis viis sõbranna õhutusel dokumendid sisse hoopis erakooli Nord.

"Sealne seminaride-loengute vorm meeldis mulle väga," lisab Pentus. "See andis õppureile vabamad käed ning arendas eneseväljendusoskust ja vaidluskunsti, mida on vaja läinud nii hilisemates õpingutes kui ka tegevpoliitikas."

Poliitikapisikusse nakatus Pentus siis, kui ta pedagoogikaülikooli teise kursuse tudengina kutsuti Reformierakonna juurde tööle, esmalt peakontorisse ja seejärel Märt Raski kutsel justiitsministeeriumisse. Reformierakonna peakontor oli ka kohaks, kus ristusid Keit Pentuse ja erakonna halliks kardinaliks nimetatud Rain Rosimannuse teed ning pilgud.

Esitanud telefoniintervjuu lõpetuseks Pentusele traditsioonilise küsimuse peale, millal ühte poliitiliselt mõjukaimasse perekonda on oodata järeltulijat, kõlab traditsiooniline vastus - siis, kui on õige aeg. "Minu isiklikus elus on kõik juhtunud spontaanselt ja mingit ajakava ei hakka ma ka nüüd koostama," soostub Pentus siiski lisama.

Keit Pentus astus suurele poliitikapüünele 2001. aastal, kui ta koos noortekogu kahe teise liikme, Kristen Michali ja Erik Pallasega valiti Reformierakonna juhatusse.

Kaks aastat hiljem oli tragi, edasipüüdlik ja sihiteadlik noorpoliitik Keit Pentus juba erakonna Tallinna piirkonna juht ja Tallinna kesklinna vanem. Tema tipprolliks neis ameteis jäi aktiivne osalemine tragikomöödias, mille lõppvaatuseks oli keskerakondlaste, eesotsas Edgar Savisaarega, tõrjumine pealinna valitsemisest ning Tallinnas uue võimuliidu moodustamine.

Nädalaleht Eesti Ekspress nimetas Pentust 2004. aasta lõpus oma traditsioonilistel aasta päkapiku lehekülgedel meesteõgijaks. Märku misanstseeni ümbertegemiseks - või oli see riigikogu algaja liikme etüüd - andis Pentus eelmise aasta 11. aprillil riigikogu saalis, kui esitas peaminister Andrus Ansipile infotunni ajal ootamatu küsimuse seoses tubakatoodete maksumärkidega.

Järgnevalt dialoog tekstiraamatust (loe: väljavõte riigikogu stenogrammist). Ansip: "Tööd alustav riigikogu ei ole omandanud veel kõiki eelmiste riigikogu liikmete kombeid ja nende kommete järgi tavaliselt koalitsioonipoliitikud ei esita koalitsiooniministritele küsimusi ja eriti ei ole kombeks neid küsimusi esitada ootamatult."

Pentus: "Praegune riigikogu on kombed küll omaks võtnud, aga ma usun, et paneb juba kujunenud kommetesse ka väikest vürtsi juurde ja kujundab ise kombed, mis selles riigikogus kehtivad. Ja ma loodan küll, et nende kommete hulka hakkab kuuluma ka see, et koalitsiooni saadikud võivad aeg-ajalt küsida ka ootamatuid küsimusi koalitsiooni kuuluvatelt ministritelt."

Kui vaadata vaatajastatistikat ehk valijate hääli, on Pentusele aplodeerijate hulk suurenenud kaheksa aasta jooksul pea A. Le Coqi jalgpallistaadionile mahtuva publiku võrra. 1999. aastal esimest korda valimistel osaledes sai Pentus kõigest 26 häält. Mullu märtsis andis tema poolt hääle juba 7049 Tallinna kesklinna, Pirita ja Lasnamäe elanikku.

Erakonnas aktsepteeritakse ja austatakse Keit Pentust. Ja mitte sellepärast, et ta juhtkonda kuulub, ja veel vähem sellepärast, et ta välimuselt kaunis on, vaid ikka seepärast, et ta on meil üks terasemaid ja ratsionaalsemaid inimesi.

Ratsionaalsuse all mõtlen ma seda, et kui teistel inimestele on joovastus või vastupidi käegalöömise tunne, siis Keit kohe kindlasti ei kuulu selliste inimeste hulka. Tema teeb selle asemel hoopis tööd. Näiteks Keiti puhul võin alati kindel olla, et kui ma olen talle mingeid materjale andnud, siis on ta need ka alati läbi lugenud ja valmis märkusi tegema.

Ma üldse ei välista, et Keitist võib saada Eesti esimene naispeaminister. Aga mõned aastad lähevad selleks veel aega.

Õppisin Keitiga kolm aastat samas klassis Nordi eragümnaasiumis. Ma ei mäleta, et ta juba siis oleks poliitikasse kippunud, kuid üliaktiivne ja õiguste eest võitleja oli ta küll. Kooliajal hüüdsime teda Väikeseks Müüks, sest tal oli punane pea ja ta oli selline asjalik õigusenõudja.

Ta õppis hästi. Samas polnud ta mingi tuupur, vaid lihtsalt väga lahtise peaga. Ta oli hästi seltskondlik tütarlaps. Ma mitte ei suuda meenutada, et ta oleks kunagi kellegagi konfliktis olnud.