Globaliseeruv Ameerika

Artikkel

- Uudised
- 17. juuni 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Globaliseeruv Ameerika
Nüüd on USA presidendivalimistel jäänud vaid kaks kandidaati. Seega on globaliseerumise järgmises etapis Ameerika Ühendriikide president kas Barack Obama või John McCain. Ükskõik kumb kandidaat valimised võidab, on ta esimene USA president, kelle välispoliitikat mõjutab esimesest päevast alates majandusjõu kaldumine läänest itta ja lõunasse. Atlandi ookeani äärsed riigid ei asu enam maailmamajanduse keskmes, sest maailmamajandusel pole enam keset.
Eelvalimiste käigus kõlanud protektsionistlik ja rahvusvahelise kaubanduse vastane retoorika osutab, et paljud ameeriklased peavad üleilmset majandust nullsummamänguks: Aasia tõuseb, meie langeme. Riikidevaheline majanduslik ebavõrdsus küll väheneb, kuid meie ühiskonna sisene ebavõrdsus suureneb. Globaliseerumine ei sõltu enam mitte sellest, mida meie teeme, vaid kuidas teised meiega käituvad. Üha enam eurooplasi on samal arvamusel.
Keegi ei vaidlusta, et globaliseerumisel on halvad küljed. Kuid globaliseerumist mõjutav avatud turg ja majandusintegratsioon on siiski parimad meie käsutuses olevad hoovad, et tagada suurem majanduslik heaolu kogu maailmas ning stabiilsus. Ainult koostööd tegevad ja stabiilsed riigid suudavad toime tulla piiratud energia-, toidu- ja veeressursside põhjustatud majandussurvega.
USA ja Euroopa riigid peaksid keskenduma rahvusvaheliste organisatsioonide uuendamisele, et kaasata kogu see uus keerukas riikide kooslus kliimamuutusi, energiavarustuse kindlust ja kaubandust käsitlevatesse läbirääkimistesse. Rahvusvahelisi organisatsioone (ÜRO, WTO, IMF) tuleb kohandada, et anda arenevatele riikidele võimalus mitte ainult kasutada oma õigusi, vaid ka võtta ja täita oma kohustusi.
Nüüd, kus rahvusvahelise majanduse võimaluste ärakasutamine on eriti oluline, on meie enda poliitika hakanud liikuma vastassuunas. Majanduslik natsionalism osutab sügavamale probleemile. Me ei saa globaliseerumist mõjutada, kui me ei kõrvalda protektsionismi tegelikke põhjuseid. Võidelda tuleb meie ühiskonna sisese majandusliku ebakindluse ja ebavõrdsusega.
Protektsionism saab alguse igaühe isiklikust rahakotist. Ameeriklased ja eurooplased võivad tervitada asjaolu, et globaliseerumine vähendab riikidevahelist ebavõrdsust, kuid eri ühiskonnakihtide ebavõrdsuse suurenemine teeb nad murelikuks. Kui soovime oma majanduse avatuna hoida, peame looma sotsiaalsed garantiid majandusliku ebakindluse ja ebavõrdsuse vähendamiseks ühiskonnas.
Väide globaliseerumise ja riikliku sotsiaalsüsteemi ühildamatusest on sügavalt juurdunud poliitiline müüt. OECD viimase 20 aasta statistikast on selgelt näha, et kõige konkurentsivõimelisemates OECD riikides on ka suured riigisektori kulud ning suurte majandusriskide korral on kodanikele tagatud igakülgne abi.
Globaliseerumise tulemusena on Skandinaaviamaad ja USA saanud ühtviisi nii rahalist kasu kui ka suurendanud oma konkurentsivõimet, kuid jaganud tulemit väga erinevalt. Millise poliitika kultuuriruumis tundub globaliseerumine kodanikele vähem ohtlik? Ainult 10% rootslastest arvab, et globaliseerumine on ohuks sealsele ühiskonnale. Ameerikas on see suhtarv 50%.
Euroopal ja Ameerikal on palju paremad võimalused globaliseerumisest kasu saada, kui nad endale seni on tunnistanud. Maailma jaoks on tähtis kuulda seda avaldust president Obamalt või McCainilt. Globaliseerumine vajab Ameerikat ja Ameerika vajab globaliseerumist.
Autor: Peter Mandelson
Hetkel kuum