Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kindlustus kindlustuse vastu

Robert J. Shiller 18. juuni 2008, 00:00

Enamik inmestest, kes koguvad ja investeerivad, teevad seda terveks eluajaks. Sellele vaatamata on suurem osa institutsioonidest, millele nad oma investeeringute ja säästudega toetuvad, üles ehitatud lühiajalistele süsteemidele. See kokkusobimatus on põhiline probleemide allikas.

Suurepärase näitena võib tuua majaomanike kindlustuse. Peaaegu igal pool maailmas on kodukindlustus lühiajaline. Tüüpiliselt uuendatakse seda igal aastal, mis tähendab, et kindlustusfirmad võivad hindu igal järgmisel pikendustähtajal tõsta.

Lisaks on näha olnud suuri muutusi kodukindlustuse hindades. Näiteks tõusis Floridas tavaline kodukindlustuse sissemakse 2002. aasta alguse 723 dollarilt 2007. aasta esimeseks veerandiks 1465 dollarile. Selline järsk kasv kujutab endast sama suurt riski, mille eest kindlustuspoliisid meid kaitsma peaksid.

Mai alguses Ameerika Majandusuuringute Riiklikus Ametis esitletud uuringus nõudsid majandusteadlased Dwight Jaffee, Howard Kunreuther ja Erwann Michel-Kerjan põhjalikku strateegiamuutust, suunatud tõelise pikaajalise kindlustuse väljatöötamisele, mis võimaldaks kindlustusmaksed mitmeks aastaks kindlaks määrata. Ilma selleta ei või majaomanikud ühelgi aastal kindlad olla, et nende kindlustuspoliisi ei katkestata või kindlustussissemakse suurus järsult ei tõuse, nagu on toimunud seoses orkaani- ja üleujutusohuga Florida rannikualadel. Uuringu autorid juhivad tähelepanu sellele, et pikaajalise kindlustuse kaalumiseks on kindlustusandjatele vaja anda vabadus määrata riske peegeldavad sissemaksed.

Seda, et ka linnastumine on riskiallikas, tõestas hiljutine maavärin Hiinas, mis viis endaga vähemalt kümneid tuhandeid inimelusid. Lisaks sellele on näha, et üleilmne soojenemine suurendab tormide intensiivsust. Mõned teadlased panevad üleilmse soojenemise süüks Myanmari tabanud ja üle 30 000 inimelu nõudnud tsükloni Nargis tugevuse.

Muidugi ei tea me kindlalt, kas need riskid põhjustavad tulevikus kõrgemaid kindlustuskahjusid. Rahvastiku kasv rannikualadel ei pruugi edaspidi põhjustada suuremat kaitsetust riskide vastu, kuna parimad krundid võivad juba haruldasemaks muutuda ja edasised arengud soosida pigem keskalasid. Õigesti korraldatud linnastumine toob endaga parema katastroofiplaneerimise ja rangemad ehitusstandardid, mis riski hoopis vähendavad. Pikaajalised kindlustused võivad julgustada majaomanikke investeerima riske vähendavatesse meetmetesse, sest saadavad kindlustusmaksete hinnaalandused õigustaksid investeeritud summade kulutamist.

Ka üleilmse soojenemise käik ja selle mõju tulevastele tormidele on väga ebakindlad. Meteoroloogia ei ole täppisteadus ja kuigi areng ilmaennustamises võib samuti orkaanide poolt tekitatud kahju vähendada, ei suuda me ennustada keskkonnaalgatuste täpset ulatust ja mõju.

Veebruaris ajakirjas Natural Hazards Review Roger Pielke poolt välja toodud andmed näitavad, et tegelikud kindlustuskahjud, mille on põhjustanud kõige tähtsamad orkaanid alates aastast 1900, järgisid U-kujulist kõverjoont. Kõige suuremaid kahjustusi tekitanud orkaanid (vastavalt riigi majanduse suurusele), mis tabasid USA-d, esinesid nii kahekümnenda sajandi alguses kui ka üsna hiljuti - kõige hullem neist oli 1926. aasta orkaan, mis tabas Miamit Floridas.

See näitab, et probleemiks pole mitte kodukindlustuskahjude kindel kasv, vaid pigem kahjude suurenemise risk. Paradoksaalselt on see hea, sest tähendab, et riskijuhtimise vahendid võivad probleemi pehmendada.

Et näha, miks see nii on, vaadelgem tervise- või elukindlustust. Kui geneetiline informatsioon võimaldaks kunagi ennustada inimeste lõplikke haigus- ja surmaaegu, muudaks selline informatsioon kõigile kättesaadavaks tehtuna kindlustamise võimatuks, sest keegi ei kindlustaks inimest, kelle kohta on teada, et ta kindlasti kannatab kahju, mille vastu teda kindlustatakse. Täpselt sama toimib ka kodukindlustuse puhul - kuna kahjurisk on ebakindel, saavad need, kellele see kõige rohkem muret teeb, seda müüa neile, kes seda koormat paremini kanda suudavad.

Kindlustuse reguleerijad on kindlasti teadlikud tulevaste hinnatõusude ohust majaomanike kindlustusmaksetes. Aga selliste hinnatõusude piiramine ei tööta edukalt, sest kui kindlustusfirmad ei teeni, taanduvad nad turult. Seda probleemi ei saa lahendada ka turult intressilagede tõttu lahkuvatele kindlustusfirmadele makse kehtestades, sest firmad õpiksid nende maksudega enne kindlustusturule sisenemist arvestama.

Mõnel juhul on valitsused otseselt kindlustuse pakkumisse sekkunud. Näiteks USA-s loodi Florida osariigis seadusandlusega 2002. aastal Kodanike Varakindlustusfirma. Erakindlustuse valitsuse kindlustusplaanidega asendamine ei ole aga kaugeltki optimaalne. Nagu ka muude säästmis- ja investeeringuviiside puhul, on parem, kui kindlustus määratakse turu poolt, mitte poliitilisel areenil.

Jaffee, Kunreutheri ja Michel-Kerjani esitatud pikaajalise kindlustusplaani võlu seisneb selles, et see võimaldaks turumehhanismil kindlaks määrata pikaajalised (20 aastat või rohkem) kindlustusmaksed. Sissemaksed määrataks nii, et kindlustusfirmadel poleks ühtki põhjust suurema riski korral turult tagasi tõmbuda. Majaomanikud saavad olla kindlad, et neil on võimalik jätkata oma vara kindlustamist juba teada olevate hindadega.

Lisaks sellele annaksid sissemaksed signaale uute ehitusprojektide juhtimiseks. Piirkondades, kus teadlased arvavad eelseisvatel aastatel suuremate riskide tõenäosust domineerivat, pakuksid kõrged kindlustusmaksed stiimulit arendustegevuse kärpimiseks. Kokkuvõttes oleks see kõigi jaoks parem.

Robert J. Shiller on Yale'i Ülikooli majandusprofessor, MacroMarkets LLC peaökonomist, mille kaasasutaja ta on (vt macromarkets.com), ja raamatu "Irrational Exuberance and The New Financial Order: Risk in the 21st Century" autor.

Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:36
Otsi:

Ava täpsem otsing