Auto paneb tulevikus liikuma mikroob

Siim Sepp 19. juuni 2008, 00:00

Teadlaste arvates võiks sellega katta kogu transpordiks vajaliku energiakoguse. "Tsüanobakterid on potentsiaalselt väga odavad etanooli ja teiste kütuste tootmiseks vajalike suhkrute allikad," tutvustas mikrobioloog ja molekulaargeneetik David Nobles oma töö tulemust.

Selliseid tsüanobaktereid saab kasvatada suvalistes tootmishoonetes, kasutades joogiks kõlbmatut soolast merevett, kirjutas Physorg.

Uued tsüanobakterid kasutavad energiaallikana päikest, tootes ning eritades lihtsuhkruid ja tselluloosi. Neid saaduseid saab koguda baktereid häirimata või hävitamata. Tsüanobakterid kasutavad õhus sisalduvat lämmastikku, seega pole neid vaja väetada.

Nobles valmistas uut tüüpi tsüanobakterid - varasema nimega sinivetikad -, lisades neisse tselluloosi tootmise geenid bakterilt Acetobacter xylinum, kes ise ei fotosünteesi. Uued tsüanobakterid toodavad suhteliselt puhast geelisarnast tselluloosi, mille saab lagundada glükoosiks.

Noblesi üllatuseks toodavad uut tüüpi bakterid ka suures koguses glükoosi ja sahharoosi, mis lihtsustab veelgi biokütuste tootmise protsessi. "Tselluloosist etanooli ja biokütuste tootmine on kallis, sest tselluloosi ensüümide ja mehaaniliste meetoditega lõhustada on keeruline," ütles Nobles. Tsüanobakterite abil saab neid kalleid etappe vältida.

Tema kolleegi Malcolm Browni sõnul pole tsüanobakterite kasvatamiseks vaja suuri põllumaid - see vähendab toidu kasvatamise konkurentsi ja metsade raiumise survet. Tsüanobakterid võiks olla üheks mitmest taastuvenergia liigist.

Paljudes maardlates jäetakse 2/3 naftast maa sisse. Samas saaks moodsa tehnoloogiaga mõnest maardlast kätte 75% rohkem naftat.

Paljud naftapuurimisettevõtted ei vaevu aga investeeringuid nõudvaid uusi tehnoloogiaid uurima ega rakendama. Kui naftat tõmmatakse maardlast liiga kiiresti, valest kohast või valet tüüpi puurauguga, jääb suur osa sellest maasse, kinnitas Shelli ekspert Richard Sears.

Parimad uued meetodid nõuavad raha maardla täpseks kaardistamiseks ning esimeste aukude puurimiseks, mis võivad ära tasuda alles kümnete aastate pärast, kirjutas Technology Review. Enamasti asub nafta mõnekümne meetri paksustes, kuid kilomeetreid laiuvais poorsete kivimite kihtides. Tavapärane puurauk on vertikaalne, olles kontaktis vaid kitsa läbilõikega maardlast. Kui puurida horisontaalselt, on puuraugu kontakt naftaga mõõdetav kilomeetrites.

Võimalikud on ka nn arukad puuraugud, mis on varustatud maa-aluseid temperatuure ja rõhke jälgivate sensoritega. Põhjalikumad uuringud võiksid viia automaatsete naftaplatvormide rajamiseni merre, süvaveepuurimise täiustumiseni ja nafta puurimiseni ebatraditsioonilistest allikatest, näiteks savikildadest.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:47
Otsi:

Ava täpsem otsing