Keegi ei keela meil ehitada

Äripäev on pühendanud Skanskast lahkunud juhtidele nädala jooksul rohkem lehepinda kui suurfirma tegevuse kajastamisele varasemail aastail kokku. Allakirjutanuid ei tee murelikuks niivõrd juba uusi potentsiaalseid investoreid ja tellijaid toonud tähelepanu, kuivõrd artiklite "Endiste Skanska võtmeisikute uus tulemine", "Skanska loobus vaikselt linnakorterite projektist", "Rehepaplus II osa, Skanska vastu" kuulujuttudel põhinev ülesehitus, spekuleeriv ja kohati ilkuv stiil.

Eestis ei ole kahetsusväärsel kombel välja kujunenud ettevõtteid, kuhu minnakse 25selt tööle ja 65selt samalt toolilt pensionile. Riik on meil noor, vanimad firmad tähistavad 17-, 18aastaseid sünnipäevi. Skanska tuli Eesti turule 2000. aastal, kui omandas EMV töötajate ja mõne finantsinvestori kontrolli all olnud eduka ehitusettevõtte.

Teiste seas oli Skanskale oma osaluse müüja ja turule tee sillutaja nii mõnigi allakirjutanu, kel enne mainitud omandivahetust enam kui 20 aastat kogemust ehitussektoris töötamisest. Sügisel 2007 otsustasid ettevõttest omal soovil lahkuda mõned tippjuhid. Lahkumine oli seaduslik ja korrektne. Seda on kinnitanud Skanska esindajad nii omavahelistes vestlustes kui ka ajakirjandusele.

Artikleis sisalduvad viited, nagu oleks keegi meist omanud variosalusi Mati Tusovi, Oliver Kruuda või Eerik Entsiku esindatud ettevõtetes Skanskas töötamise ajal või peale sealt lahkumist, ei vasta tõele. Tõele vastab see, et kõik asjaosalised tunnevad üksteist ja otsivad konsolideeruval ehitusturul võimalusi senisest tihedamaks koostööks, et ellu jääda.

Hiljuti lahkus Äripäevast mitu staažikat ajakirjanikku. Tähelepaneliku lehelugejana oleme märganud, et ei mindud ehitusärisse või pangandusse. Inimesed teevad ikka seda, mida aastate jooksul õppinud tegema. Kindlasti teadsid Raimo Ülavere ja Peeter Raidla Äripäeva siseelu, võtsid kaasa nii mõnegi allika ja kirjutamise kogemuse. On neile seda võimalik ette heita, kui leht paremat pakkumist ei teinud? Ehitajal, oma alal professionaalsuse saavutanud projektijuhil, ettevõtte juhatajal liiga palju variante väljaspool sektorit jätkamiseks ei ole. Ilmselt poleks ka mõistlik loobuda vabatahtlikult oskustest, kogemusest ja tutvustest.

Allakirjutanud pidasid, peavad ja jäävad pidama lugu endisest tööandjast, piirkonna ühest juhtivast ehituskontsernist Skanska. Samas peame vajalikuks märkida, et ühelgi allakirjutanul polnud ettevõttest lahkumise hetkel keeldu, mis välistaks ehitusturul töötamise, ega suurfirmadest lahkumise korraks üldiselt tavaks olevaid "kuldseid käeraudu". Meie põhiseaduslik õigus, korporatiivne kokkulepe tööandjaga ja eetilised tõekspidamised - miski ei välista meie naasmist samasse sektorisse, ühegi kirjutatud või kirjutamata kokkuleppe vastu pole eksitud. Riskide võtmine ja oma äri loomine on siiani olnud vähemasti sõnades tänuväärne tegevus. Nii räägivad meile riigijuhid ja ajalehed.