Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Öko tähendab edu

1706-aripaev 19. juuni 2008, 07:37

"Võta endaga kaasa ausalt toodetud (fair
trade), mahe- või ökotoitu ja -jooki," seisab kutses ühele peole. See on
viimasel ajal juba õige mitmes sellise sisuga teade - ökokaup on justkui uus
viis näidata oma edukust.

"Öko on uue aja Mercedes, ostetakse staatust," tunnistab ökopoe Mahekaup omanik Merike Mätas. "Kuna siin majandustõusu ajal iga taksojuht müüs oma päranduse maha ja ostis selle eest Mercedese, siis auto pole enam näitaja, vaid on vaja midagi muud."

Mätas on nõus, et palga- ja majanduskasv on andnud inimestele võimaluse vähem muretseda igapäevase toimetulekupärast ning hakata selle asemel mõtlema rohkem muudele asjadele. "Aga poosetamine läheb maitse-eelistuseks üle," on ta veendunud. "Praegu on paljud noored oma väärtused ümber hinnanud ja kommikarbi asemel ostavad nad näiteks maapiima."

"Miks mitte! Kindlasti on see variant ja tasub näidata oma teadlikkust," vastab küsimusele, kas Fair Trade'i ja ökoloogiliste toodete ostmine on viis näidata edukust, Fair Trade'i esindaja Eestis Riina Kuusik. Kuusiku hinnangul näitab õiglase kaubanduse toodete tarbimine, et inimene hoolib ka teda ümbritsevast maailmast ja tootjast ning rõhutab, et Fair Trade pole ökotoode, vaid märk sellest, et tootjad on oma kauba eest saanud õiglast hinda.

"Muidugi on nii, et kuna tooted on kallimad, eeldab see kõrgema sissetulekuga ostjat," lausub Kuusik ja tunnistab, et õiglase kaubanduse toodetega tulid kõige kiiremini kaasa Stockmann ja Tallinna Kaubamaja, kus teevad oma ostud eelkõige jõukamad inimesed.

Õiglase kaubanduse asjadest on Kuusiku sõnul popimad kohv, tee, suhkur ja vein. "90% ökotoodete müügist moodustavad tee, šokolaad ja vein, ilma milleta meil ei jää kõht tühjaks," arvab ka Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Maie Kiisel.

"Tänapäeva inimesed vaatlevad ökot tarbimise kaudu ja arvavad, et tarbides teevad nad maailmale head," sõnab Kiisel. "Mõnele on oluline identifitseerida end ökotarbimise kaudu, samas kui nad ei näe näiteks oma uhkest autost tulevat ökoloogilist jalajälge. Poest millegi ostmist on lihtsam teadvustada kui mõningaid muid valikuid."

Tallinna Kaubamaja toiduosakonna juhataja Kadri Aguraiuja sõnul on ka nende öko- ja mahetoodete valikus kõige popimad just tee, kohv, maiustused ja vein, mõnest tootest on ostjate seas kogunisti "täielik hitt" saanud.

Aguraiuja ei arva siiski, et ökotooteid poosetamise pärast ostetakse - pigem peab ta sellist tarbimist ikkagi elustiilivalikuks, mis seotud teadlikkusega.

"Jõukamal inimesel on rohkem aega ja raha mõelda ka maailma peale," lausub ta samas. "Koos edukusega tuleb ka haritus."

Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liikme Maie Kiiseli arvates on ökotarbimine siiski eelkõige elustiilivalik, mitte teiste ees poosetamine, ja kõige ökom on võimalikult vähe tarbida.

"Ökotarbijad on põhiliselt noored emad ja rasedad, kes tahavad kaitsta oma lapsi," ütleb Kiisel, kes ei usu, et ökotoodete tarbimisega soovitakse näidata staatust. "Ma ei usu, et mahe- ja ökotooteid ostetaks poosetamise eesmärgil," lausub Kiisel. "Suurem osa mahetoodetest ostetakse jaekaubandusest ja vaevalt, et enamik ostjaist üldse mahedat või ökot tähistavat märki tähele paneb, kui ta just spetsiaalse riiuli juurde ei suundu."

Kiiseli hinnangul tarbitaksegi ökotooteid enamasti just tervise tõttu - tahetakse süüa võimalikult puhast toitu ning loodussõbralikkust peetakse vähem oluliseks.

"Kusagile ökopoodi sisse astudes loodan ikka alguses midagi põhitoiduainetest osta - leiba, juurikaid, piimatooteid -, vastu vaatavad aga välismaiste nautlemistoodete pakendid nagu šokolaad, tee, õlid, seebid, müslibatoonid ja muu seesugune," kirjeldab Kiisel. "Ilma nendeta saan väga hästi ja veelgi ökomalt ära elada."

Tõsi ta on: praegu lähevad ökopoodides muu hulgas kaubaks näiteks Argentina sibulad, Uus-Meremaa õunad ja Brasiilia võrkkiiged.

Kiisel soovitab ökomaks elamiseks tarbida vähem ja pigem kohalikumaid tooteid, mis pole teisest ilmaotsast siia kohale veetud.

"Ja ise võiks teha asju, millel on lisaväärtust," lisab Kiisel. "Näiteks ära osta 5000kroonist seelikut, vaid tee ise."

Mahekauba omaniku Merike Mätase hinnangul jääb meie tarbijal puudu teadlikkusest ja kui kaupmees kleebib tootele "öko"-sildi peale, läheb kaup kiiresti müügiks, kuigi ökoga ei pruugi sel pistmist olla.

Mätas näitab puhastusvahendi pakki, mille etiketil seisab "… ökologish", ja ütleb, et sildist hoolimata on tegemist loodusele kahjuliku keemiaga - tootja võib-olla lihtsalt vihjab sellele, et inimesed võiksid ökomalt elada.

"Täna on olukord selline, et pane öko peale, hind suuremaks ja toode müüb kiiresti," ütleb Mätas. "Tegelikult maksad aga lihtsalt peale kellegi heale äriideele. Praegu silte veel usaldada ei saa."

Treener Kristel Tamme võib pidada üsna keskmiseks ökotarbijaks - ta jõudis ökotoodete juurde sooviga oma lapsele võimalikult head toitu pakkuda.

Kohtume Kristeliga Tallinnas Herne tänaval asuvas ökopoes Parim Pood, kus ta on regulaarne kunde ning Kristel näitab mulle, mida ta ökopoest ostab. Muu hulgas kuuluvad tema toidulauale ökopoest pärit sool, suhkur, puljongikuubikud, munad, kohupiim, jogurt, makaronid, muud teraviljatooted, tee, erinevad juur- ja puuviljad, sihvkad, rosinad ja riis. Seekord on toidukorvis kimp porgandeid, kaks pakki kummikomme, soola, rosinaid, kohupiimakooki ja pakk makarone. Arve tuleb veidi üle 200 krooni.

"Ega ma ei saa öelda, et kõik asjad siin nii väga maitsvad oleksid, osaga peab ikka harjuma," tunnistab Kristel, kes ökotoitu pakub põhiliselt oma kolmeaastasele tütrele. "Ma ostaks kogu perele, aga kallis on."

Kristel ise end hulluks ökoinimeseks ei pea - "Ma ei sõida rattaga, vaid autoga; ma ei sorteeri korralikult prügigi," naerab ta - ega teistele jutlust pidamas ei käi, uskudes, et igaüks peab ikka ise ökoni jõudma. "Ma ei saa kellelegi silmad kinni pannes öelda - söö seda ja kohe kõik muutub, aga ühel hetkel ma lihtsalt ei saanud enam muudmoodi," räägib Kristel. "Võib-olla see saastatus ongi juba nii hull."

"Oma tutvusringkonnas võin küll täitsa naerualuseks jääda nende ökoeelistustega," naerab ta. "Aga üha rohkem ma kohtan siin Herne tänava poes oma tuttavaid."

Kristeli ökoloogilist jalajälge teeb suuremaks see, et ta elab Sakus, kuid tööl käib Tallinnas. Mõnikord võetakse peres linnasõit ette ainult ökopoe pärast. "Mees on mul ekstra linna sõitnud, et lapsele jäätist tuua," ütleb ta. "Aga kindlasti juhtub teistelgi, et ostavad ökot ja siis lähevad Stockmanni ja ostavad hulga pakendeid."

Kristel tunnistab, et ta eelistaks Eesti päritolu ökoasju, kuid kuni seda võimalust pole, tuleb uskuda välismaise kauba ökoloogilisusse. "Kes ütleb, et need banaanid on ökod? Ma lihtsalt usun sellesse. Ja fakt on, et nad ei seisa sama kaua kui tavalisest poest ostetud banaanid," ütleb ta.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. June 2008, 17:10
Otsi:

Ava täpsem otsing