Ääre ärid: Vara vald - ääremaa või äärelinn?

Elo Odres 20. juuni 2008, 00:00

Vallavanem Andres Kärp müristab telefonis naerda, kui kuuleb plaanist kirjutada

Vara vallast kui ühest Eestimaa äärmisemast vallast. "Et kuidas me siin ääremaal võsa vahel elame, jah," ironiseerib vallavanem. "Mina pean meie valda ikka rohkem Tartu äärelinnaks."

Kui me lõpuks suurelt teelt autoga Koosa vahele keerame, siis esimese asjana jäävad silma lapsevankritega naised. Külaelu hääbumist pole siin mõtet jutuks võtta.

Koosa nõukanostalgilise väljanägemisega spordihoone teisel korrusel tegutseb juba üheksa aastat pubi. Maja välisfassaadi järel üllatavalt hubase ja uhke rõduga söögikoha omanik Liia Vassila on Kallastel sündinud ja Alatskivil koolis käinud. Liia on neli aastat proovinud ka Tallinna elu. "Ei meeldinud," raputab naine pead. "Mul oli tol ajal hing koduigatsusest haige, et saaks aga jälle Peipsi äärde. Nüüdki, kui pean Tartus käima, olen päeva lõpuks täitsa väsinud. Maal on hoopis teine elutempo, hea rahulik ja vaikne."

Rahulik ja vaikne kordub kohalike suus refräänina, kui hiljem bussipeatuses ja poe juures inimestelt küsime, kuidas neile siinkandis elada meeldib.

Lapsevankritele on kohalikku elu hästi tundval pubi perenaisel seletus kohe võtta: Koosal on korterihinnad ja -üürid Tartuga võrreldes kõvasti odavamad. "Lasteaed on siin olemas, lastel on õues palju ruumi mängimiseks, linnas on ju autosid kõik kohad täis," peab Vassila sellist teguviisi täiesti mõistlikuks. Tema enda poeg, ülikoolis ajalugu õppiv Sven, elab koos õpetajast elukaaslasega Alatskivil.

Koosa pubis on tööpäeva lõuna paiku vaikne. Ega perenaine kliente eriti ei ootagi. Pubi elab tellitud laudadest: kohalike sünnipäevad, pulmad, ka matused. "Suvel on tellitud laudu vähem, inimesed grillivad rohkem oma aias. Aga siis on jälle juhuslikke läbisõitjaid rohkem," räägib Vassila. Koosa pubisse satuvad oma käe peal ringi sõitvad turistid, reisifirmadega gruppide toitlustamiseks lepinguid pole.

Pubisse sattunud ringisõitjate sihtkohaks on enamasti Alatskivi loss. "See on siinse piirkonna tõmbenumber," ohkab Vassila pisut kadedalt. "Vara vallas midagi samaväärset pole." Hiljem esitab vallavanem Kärp ka teistsuguse vaatenurga: kuigi turismimagnet, on rikast investorit ootav loss naabervalla rahakotile praegu paras koorem. "Mõnikord oleme õnnelikud, et meie mõis on juba ammu kokku kukkunud," naljatab Kärp.

Turismi annaks Vara vallas ja üldse Peipsi siinpoolses servas veel kõvasti arendada, tõdevad nii Vassila kui ka Kärp. On Peipsi-äärsed vanausulised, on Alatskivi loss, on Euroopa üks suuremaid mageveekogusid. Ent puudu jääb majutuskohtadest ja ega söögikohtigi just üleliia ole. Vassilal on küll laienemisplaanid, millest kõneldes ta jääb esialgu salapäraseks.

Koosa bussipeatuses istub mustade prillidega naine ja kimub himukalt suitsu. Vabandab, et eesti keelt ei räägi. Ütleb vene keeles, et elu Koosal on igav ja tööd pole.

Tegelikult on tal õigus, ütleb hiljem vallavanem. Temal on lennukas plaan teha Koosale tööstuspark. Seal võiks olla näiteks sibulate pakendamise tsehh, saeveski, puitpakendite vabrik. "Kõik kohalikku toorainet kasutavad ettevõtted, kus oleks töökohti parasjagu just kohalike elanike jaoks," arutleb Kärp. "Kolm-neli firmat kokku poolesaja töökohaga." Kavala mokahabemega vallavanem peab ennast realistiks: suurt saapavabrikut pole valda mõtet ehitada, kui sinna peaks mujalt töölisi vedama - parem las käivad varakad linna tööle, ongi kohalik keskkond puhtam.

Vara vald jaguneb kaheks suhteliselt erinevaks piirkonnaks. Peipsi poole jääva Koosa küla ja ümbruskonna tõmbekeskuseks on rohkem naabervalda jääv Alatskivi. Valla keskusest Varalt on Tartusse ainult 14 km ja siis pole imestada, et varakate pilgud on sihitud linnatuledele.

Koosalt tagasi Vara poole sõites vaidleme fotograaf Erikuga, kas Vara vald on ääremaa või mitte. Erik saab punkti ääremaa kasuks, kui Matjama küla vahel näeme kauplusautot.

Kauplusauto kliendid, pensionärid Asta ja Mare, on eluga Vara vallas üldiselt rahul. On raamatukogu, on velskripunkt. Raamatukogu juhataja on tubli inimene ja korraldab kord kuus linna teatrisse ühiskülastusi. Kõige suurem mure ongi poe puudumine. Kauplusauto käib korra nädalas ja sealt saab ainult põhitoiduaineid. Kas sõita bussiga poodi Varale või Tartusse, pole suurt vahet. Pigem siis juba Tartusse, kus valik suurem. "Pärast on neid kotte käe otsas väga raske koju tassida," kurdab Parkinsoni tõbe põdev Asta.

Vahepeal veidi pessimistlikuma tooni võtnud jutuajamine muutub jälle rõõmsaks, kui jutt läheb seltsielule. Asta kuulub Alajõe Küla Seltsi. Hiljuti sai selts enda kasutusse ühe platsi, mis talgukorras korda tehti ja nädala pärast on seal jaanituli. Linnas oleks igavam, usuvad prouad. Maal hoiavad pensionärid rohkem kokku, käivad üksteise sünnipäevadel.

Vara on sovhoosiaegne uusasum, seda reedavad ühesugused 2-3korruselised kortermajad ja eramute puudumine. Vallavanem teeb meile ringkäigu küla vahel ning räägib ettevõtlusest. Tema jutust käivad läbi enamasti samad nimed, mehed, kelle najal vallas ettevõtlus toimib. Endine Tartu abilinnapea Aksel Kivi, kes kodukanti tagasi tulnud ja Kivi forellipüügikohta peab. Ingvar Tšižikov - oma puidufirma Vinnal viis mees küll linnale ja töölistele lähemale, kuid ka vallas on tal veel tegemisi küll. Alajõe külas põldvutte kasvatav Ülo Pullisaar. Kaarli põllumajandusühistu juht Madis Avi, kes korraldab iga-aastast kabeturniiri ühistu auhindadele.

Kui vanasti nimetati maa soolaks kooliõpetajaid, siis nüüd võib nendeks pidada kohalikke ärimehi, kes ei lase ettevõtlusel maal välja surra ning panevad õla alla ka seltsitegevusele.

"Ega meil siin midagi erilist ole, sama mis teisteski valdades," tõdeb Kärp. "Aga ega peagi ju olema. Mina pean ennast realistiks. Vahel, kui mul tulevadki liiga lennukad ideed, siis ma vaatan oma märkmikust maailma kaarti, kus on seal Eesti ja kus on Vara."

Vara vallas on suured metsad, siin on mitu puidutööstust. On hea põllumaa, meil on mitu tugevat ühistut. Turismil on arenguruumi veel kõvasti. Näiteks söögikohti võiks rohkem olla, ööbida polegi eriti kusagil. Tõenäoliselt ei liigu siin kandis nii palju raha, et seda turismi investeerida.

Ma olen lootnud, et Alatskivi oma lossiga kujuneb tõmbekeskuseks. Olen üritanud naabervaldadele selgeks teha, et loss on meie ühine magnet, et paneme koos õla alla. Aga nad ei võta vedu. Naabervallad on pahased, et Alatskivi esitab teistele laste kooliskäimise eest arveid. Aga selle süsteemi on riik niimoodi seadnud. See asi oli nõukogude ajal paremini korraldatud. Liberaalne majanduspoliitika ei sobi ääremaadele.

Minu nišš on gurmaanlus. Pakume abikaasaga omavalmistatud õhtusööke. Võtame vähe gruppe, et see ei muutuks tööks. Praegu on see mulle hobi. Vinnal on ju ka nišifirma - väärispuidust tooted.

Peipsiveerega turustame kohalikku köögivilja. Praegu müüme laatadel, kauplustest oleme sees Tallinnas Stockmannis ja Kaubamaja Toidumaailmas. Suured ketid meid väga ei taha, meie kauba hinnad pole konkurentsivõimelised. Eestis paraku pole võimalik kasvatada köögivilja nii odavalt, nagu neis riikides, kust Rimi-sugused ketid oma kauba toovad.

Ettevõtlust maal võiks riik toetada. Inimesed ei peaks tegelikult ka Vara vallast linna tööle käima, see on lihtsalt nii kujunenud. Riik võiks maksudega soodustada maale investeeringute tegemist. Kunagi ma arvasin, et igas maakonnas võiks olla üks vald. Olen nüüd aastaid vallavolikogusse kuulunud ja enam ma nii ei arva. Olen ka mujal Euroopas ringi vaadanud. On erinevaid süsteeme, suurte ja väikeste omavalitsustega. Mõlemal on omad plussid ja miinused. Las siis parem jääda nii, nagu on.

Vara vald kui kodukoht mulle meeldib. Maal on muidugi kallis elada. Mul on kaks last, kes käivad linnas koolis ja trennides, nende vedu läheb üsna kulukaks.

Ääre ärid on lugudeseeria, milles Äripäev otsib vastust küsimusele: kas elu ja ettevõtlus ääremaal on võimalik?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:37
Otsi:

Ava täpsem otsing