Pühadus ja teotus kunstihoones

Näituse põhiküsimustena on kuraatorid esitanud, kas ja kuidas saab religioon eksisteerida demokraatlikus ühiskonnas? Kas demokraatlikus ühiskonnakorralduses on üldse võimalik aktsepteerida üksteise suhtes vaenulikke religioone ning kuidas saaks neid konflikte lahendada?

11. septembri, Iraagi sõja ja sellest tulenevalt vallandunud islami-paranoia valguses on näitus eriti päevakajaline. Kuid mitte ainult.

Globaliseerunud maailmas tulevad esile uued lahendamata probleemid. Religioonid ei ole üksteisest enam niivõrd lahutamatud. Kiriku võimu langus on põhjustanud n-ö alternatiivteooriate tohutu leviku, mille väljakäimine isegi mõnikümmend aastat tagasi oleks kaasa toonud ebameeldivaid tagajärgi. Samal ajal, kui ühiskond püüab muutuda üha tolerantsemaks, jääb religioonide suhtes, ja ka nende sees, sallivust üha vähemaks.

Mis on püha ja mis mitte? Kus algab inimese isiklik usk ja kus lõpeb ühiskonna/religiooni tolerantsus personaalse tasandi suhtes?

Neid küsimusi esitab Jaan Toomiku videotöö "Tantsib oma isaga", kus näidatakse kunstnikku Jimi Hendrixi muusika saatel oma isa haual rituaali läbi viimas.

Üks näituse teemadest käsitleb religiooni kommertsialiseerumist. Kõige teravamalt on probleemi esile tõstnud vene-ameerika kunstnik Alexsander Kossolapov. Tema kohati emblemaatiline skulptuur "Kangelane. Juht. Jumal." toob kokku kolm väga erinevat kuju - Lenini, Miki-Hiire ja Jeesuse -, kuid sulatab nende tähendusliku külje osavalt ühtseks.

Leonhard Lapin jätkab triipkoodide teemat, mis seekord on pühendatud Tiibetile. Samas vihjab installatsioon ka idamaade kultuurile kui läänes kommertsiks muudetud kaubale, millel on originaaliga vähe pistmist.

Religioosse ajupesu teemat käsitlevad Liina Siib ning Anne Daniela ja Paul Rogers. Siib teeb vägagi otsekohese sissepõike tänapäeva pühapäevakooli tundidesse ning näitab oma kahes videos nende mõju laste mõtlemise kujunemisele.

Anne Daniela ja Paul Rogers on oma töö aluseks võtnud Bertrand Russelli teekannuteooria. See käsitleb tõestamatutele faktidele rajatud teooriat, mida siiski usutakse.

Mis siis, kui keegi ütleks, et maailmaruumis liigub ringi üks teekann ning et selle olemasolu on võimatu faktiliselt tõestada, kuna see on üliväike? Aga mis siis, kui selle teekannu olemasolust saaks kinnitust vanadest raamatutest ja kui seda lugu oleks lastele õpetatud juba ammustest aegadest peale?

Teekannuteooria kaudu räägivad Rogersid tänapäeva religioonide kitsaskohtadest.

Need on vaid mõned üksikud teemad ja küsimused, mida näitus esitab.

Autor: Ragne Nukk