Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Valusalt ilus suvealguse öö
Jaaniõhtute peale koonduvad kõigi suveõhtute ilud ja valud, on öelnud luuletaja Hando Runnel. Ja imelik, et järele mõeldes see nii ongi. Ehk küll aja möödudes jäävad tunnete toonid pastelsemaks, mitte et need tuhmuks või kusagile kaoks.
Tore on olla nendega, kes ikka veel suurt õnne (ükskõik milles see siis kellegi jaoks peitub) uskudes mõne päeva pärast metsa sõnajalaõit otsima jooksevad. Hea, kui unistused on alles ja säilib usk, et nende täitumisele võib kaasa aidata ka suve alguse öö ime.
Kuid mul pole ka midagi selle vastu, kui olen nende seltsis, kes sõnajalaõie juba leidnud ning seetõttu enam metsa ei kipu ja üle lõkke ka ei hüppa. Nad on saavutanud endas tasakaalu ja rahu ning jaaniõhtul saab suurema ärevuseta kauneimat aega nautida.
Igal juhul on ees ootamas aasta imelisim öö, mille ootus meisse juba sajandeid tagasi esivanemate kaudu kodeeritud.
Uskuge siis sellesse, lootke ja armastage!
Eriliselt ilus ja valus on aga eelolev aeg koolilõpetajatele. Lapsepõlv on nüüd tõepoolest läbi, sõbrad lähevad oma teed ja ees laiutab suuresti teadmatus.
Millal teie viimati oma klassiõele- või vennale helistasite, et küsida kuidas tal läheb?
Ma ei tea, aga jaanipäeva paiku on mul ikka tahtmine oma kunagisi klassikaaslasi kallistada. Häid pühi kõigile!