Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ivar Raig: mitte midagi ei juhtu, kui Lissaboni lepe ei jõustu

20. juuni 2008, 15:28

Akadeemia Nord professor Ivar Raig
ütles, et iirlaste "ei" Euroopa Liidu Lissaboni lepingule tekitas
Euroopas paraja segaduse ja vastakaid arvamusi, kuid kritiseerimise asemel
tuleks Iirimaad võtta kui Euroopa majanduse ja demokraatia lipulaeva, eeskuju,
mis väärib tunnustust.

Järgneb Ivar Raigi arvamusartikkel:

Iirlaste "ei" Euroopa Liidu Lissaboni lepingule tekitas Euroopas paraja segaduse ja vastakaid arvamusi. Mõned poliitikud ja arvamusliidrid tegid isegi ähvardava ettepaneku, et Lissaboni lepingu vastu hääletav riik peaks EList välja astuma. Ka Eesti poliitikud ning ametnikud on üleolevalt avaldanud arvamust, et iirlased ei oska olla tänulikud aastakümneid neile ELi eelarvest voolanud suurte toetusrahade eest, et iirlased pidurdavad Euroopa koostöö süvenemist jms.

Kuku raadio keskpäevatunni üks prominente võrdles (iseseisvat riiki) Iirimaad isegi ühe töölisega 27liikmelises (era)äriettevõttes ja naeruvääristas selle ühe arvamusega arvestamist. Euroopa noorte föderalistide kriitika Iirimaa valijate otsuse aadressil annab aga märku kasvavast sallimatusest demokraatlike valitsemispõhimõtete suhtes. See tendents tekitab hirmu.

Kritiseerimise asemel tuleks Iirimaad võtta kui Euroopa majanduse ja demokraatia lipulaeva, eeskuju, mis väärib tunnustust. Tänaseks on Iirimaast kui endisest mahajäänud agraarmaast saanud kõrgtehnoloogilise tööstusega, Euroopa viie kõrgeima elatustasemega riigi hulka kuuluv rahvusriik, mille majandus ja rahvastik on viimastel aastakümnetel kasvanud kiiremini kui üheski teises Euroopa riigis. Iirimaa (keldi tiigri) edulugu on pälvinud imetlust mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.

Iirlaste referendumil öeldud „ei” polnud pelgalt vastuseis ELi uuele institutsioonilisele ülesehitusele, milleta ei saa toimuda ELi edasine laienemine, vaid see oli “ei” ka – ja võib-olla isegi eelkõige – liitriigistuvale Euroopale, Brüsseli suurenevale sekkumisele Iirimaa sotsiaal-, majandus- ja teistesse poliitikatesse.
Hääletustulemust võis ette aimata, sest mäletatavasti ütlesid iirlased esimest korda “ei” juba ELi Nizza lepingu ratifitseerimisel juunis 2002, vastuseks ELi kriitikale Iirimaa majanduspoliitika suhtes, mis oli kasvatanud elanike sissetulekuid ja toonud kaasa tarbimiskasvu, kuid ka suhteliselt kõrge inflatsiooni, mis sattus vastuollu EL-i rahaliidu nõudega hoida inflatsioon madalal tasemel.

Brüssel nõudis inflatsiooni piiramist ja rangemat eelarvepoliitikat, et mitte seada ohtu euro tugevust. ELi finants- ja rahandusministrid võtsid isegi vastu otsuse, mis soovitas Iirimaa valitsusel piirata eelarvekulutusi, lükata edasi maksureform ning suunata majanduse kasvust tulenevad täiendavad maksulaekumised (eelarve ülejääk) reservfondi. Euroopa Komisjoni kohustati jälgima soovituste täitmist. Iirimaale tehtud märkused rahaliidu toimimise reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mida euro kasutuselevõtu järel liikmesriikidele tehti. Õli valas tulle tollase rahandusministri McCreevy järeleandmatus ELi kriitikale ning soov valitud poliitikat sotsiaalpartnerite toel jätkata.

Tänavuse referendumiga sai Iirimaa valitsus rahvalt uue mandaadi iseseisva poliitika jätkamiseks ning mitte allumiseks ELi bürokraatlikele soovitustele.
Nüüd oli iirlastel "ei" ütlemiseks tunduvalt rohkem põhjusi. Seda tehti kaalutletult ka paljudel teistel majandus- sise-, välis- ja julgeolekupoliitilistel põhjustel, sõltuvalt valija kuulumisest erinevatesse huvigruppidesse.

Iirlased teadsid väga hästi, et ilma nende “jah”-sõnata Lissaboni lepingut ei saa jõustada. Kuid nad teadsid ka seda, et teiste riikide eliidid vältisid rahva arvamuse küsimist. Nii väljendasid iirlased oma “ei”-ga solidaarsust ülejäänud ELi liikmesriikide rahvastele, kes olid jäetud ilma võimalusest kaasa rääkida ja otsustada Euroopa tuleviku kujundamises.

Peaküsimus on aga selles, kas Euroopa riikide eliidid ja Brüssel suudavad pidurdada Euroopa konkurentsivõime langust, protektsionismi ja bürokraatia vohamist ning hakata sisuliselt toetama avatud ja konkurentsivõimelist majanduspoliitikat. Iirimaa on peaaegu ainus Lääne-Euroopa riik, keda ei saa süüdistada aeglases kasvus, suures välisvõlas, tulude alalaekumises või maksurahade raiskamises. Vastupidi, Iirimaa majanduse konkurentsivõime on autoriteetsete rahvusvaheliste uuringute põhjal kindlalt esimese kümne riigi hulgas maailmas.

Igal juhul on iirlased näidanud, kuidas ELi koosseisus kaitsta oma suveräänsust. Igal liikmesriigil on õigus ja - mis on eriti oluline – ka praktikas kasutatud võimalus panna veto kõigi seda riiki puutuvate tähtsamate otsuste vastuvõtmisele. Sellest võiksid innustust saada ka Eesti poliitikud, et püüda majanduspoliitikat ja rahva elujärge viia lähemale Iirimaa tasemele.

ELi Põhiseaduslikku lepingut ja selle alusel koostatud Lissaboni lepet on tabanud kriis, mis avab tee uute ideede arendamiseks. Väga raske on ennustada, millega kriis lõpeb ja millised ideed Euroopas võimust võtavad. See sõltub edasistes arengutest eelkõige Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias ja nendes riikides, kes pole Lissaboni lepingut veel ratifitseerinud. Sõltub ka sellest, kas Iirimaa suudab vastu seista teda tabanud kriitikale ja jätkata oma majandusedu ka ilma Brüsseli toeta.

Loodetavasti siiski suudab, sest Iirimaa majandusedu ei ole nii ainuotsustavalt seotud ELi abirahade ja struktuuripoliitika vahenditega, nagu mitmed meie kommentaatorid on ekslikult arvanud. Pööratagu tähelepanu faktile, et ainult USA iga-aastased otseinvesteeringud Iiri majandusse on olnud aastakümneid enam kui kolm korda suuremad kui kõikidest ELi abi- ja struktuurifondidest saadud vahendid kokku.

Ka sel korral võidakse pakkuda iirlastele võimalust hääletada teist korda. Sellisel juhul lisatakse lepingusse teatud ainult Iirimaad puudutavad kaitseklauslid või erandid, nagu näiteks Iirimaa mitteosalemine ELi ühises välis- ja kaitsepoliitikas. Uus referendum võib toimuda juba järgmisel aastal.
Selge on aga see, et iirlaste “ei “ ei võimalda lepingut jõustada 2009. aastast, tõenäoliselt lükkab edasi ka ELi edasise laienemise. See võib õhutada ka mitmeid teisi riike lepingut mitte ratifitseerima või seda edasi lükkama.

Lõpuks pole välistatud ka see, et tööd alustatakse põhimõtteliselt uue aluslepingu koostamisega. Euroopa konkurentsivõime taastamisest huvitatud liikmesriigid peaksid töötama välja uue leppe, mis sisaldaks uusi ettepanekuid ELi institutsioonide moderniseerimiseks ning Euroopa ühiskonna ja majanduse uuendamiseks. Uue Euroopa koostööleppe koostamise idee on juba tõstatanud Tšehhi vabariigi president Vaclav Klaus. Midagi halba ei juhtu ka siis, kui Euroopas hakkab konkurentsivõimelisem majanduspoliitika kujunema mitmekiiruseliste ja regionaalsete integratsioonimudelite kaudu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
01. July 2008, 08:18
Otsi:

Ava täpsem otsing