Loojangul pole loogikat vaja

Näidendi "Loojang" autor, novaatorlik poola helilooja ja kirjanik Boguslaw Julian Schaeffer on kuulutanud: "Teatril on ainult üks kohustus - mitte olla igav!" 19. juunil esietendunud lavastus röövis vaataja tähelepanu täielikult endale.

"Loojang" on kui hästikomponeeritud muusikateos, kus erinevad motiivid põimuvad ühtseks tervikuks muutuva tempo, erinevate soolopillide - st karakterite - etteastete, kulminatsioonipinge ja mõttepauside kaudu. Kahe vaatuse kestel tulevad ikka ja jälle lavalaudadele oma elukreedosid ja loogikat kuulutama tõmblev psühhiaater dr Freud, kollase ajakirjanduse isa, Ungari päritolu USA ajakirjanik Pulitzer, kunstilembene Adolf, tulevane Saksamaa riigipea (Hitler), legendaarne balletitantsija Nurbejev, Goethe ja teised.

Kunstnik Ervin Õunapuu on Viinistu katlamajja loonud ühe Viini võõrastemaja vestibüüli, kus tegelaste tõeotsingud aset leiavad. Mängupaiga esimesel tasandil põrkuvad erinevad vaated, tekivad koomilised olukorrad, ilmnevad ootamatud seigad ja reageerinud - just nagu elus ikka, tegeleb igaüks oma arusaamiste kaitsmisega, oma eluprobleemidega hakkamasaamisega...

Teatrikülastajal, kes igast lavateosest ka ülemat mõtet otsib, on see võimalus kahtlemata olemas. Teisel korrusel asub mentor ja kirjanik (Jan Uuspõld), kelle juurde ainsana tegelastest vaid Toompere mängitud Durand satub. Muuseas tuleb kõne alla jumala ja inimese vahekord.

Viinistu katlamaja on tunnistajaks värvikate karakterite sünnile. Anti Reinthali kapten Brown, kes kuival maal püsti ei püsi, köidab groteskse kehakeele kasutamisega. Üle lava liuglev Nero Urke teeb veenva rolli Nurbejevina, Jan Uuspõld aga on omas elemendis mafiooso Putanellina. Lavastuse lõpustseen kuulub Goethele ja tema emale, keda kehastab Ita Ever. Oh, kaunis hetk, sa viibi veel! - nii sobib hüüda igal loojangul.

Autor: Tea Taruste