Vana hea Volga

Volga taasavamisest ja suurepäraselt tehtud renoveerimistöödest on juba palju räägitud. Loomulikult on esimene asi meelde tuletada, kuidas kõik enne oli. Minu kaheksakümneaastane ema mäletab veel kunagisi Volga pillimehi ja seda, kuidas pea iga nädal sai Volgas tantsimas käidud.

Mina mäletan stipipäevade n-ö pidulikke lõunasööke seitsmekümnendatest - üleliidulise menüü järgi tehtud Pealinna salat ja hakkbiifsteek munaga. Õhtuti siia ei sattunud - kõhna kukruga tudengina tolle aja šveitserite jaoks ma kliendina ei kvalifitseerunud.

Praegune Volga on vastutulelik, lahke ja ilus. Muutsime oma reserveeringut vähemalt kolm korda, küll inimeste arvu, küll kellaaega - kõik oli võimalik. Võeti vastu ka eelroogade ettetellimus, et kuuene seltskond pidusöögiga kiiremini alustada saaks.

Nüüdne Volga tunnussõna tartlaste jaoks on "kallis", tallinlased on restoranihindade suhtes juba tuimemaks muutunud. Pealegi on menüüs ka mõõdukama hinnaga, kuid mitte sugugi kehvemaid roogasid.

Püüdsime seekord hakkama saada just menüü odavama poolega ja see läks väga edukalt - road olid leidlikult koostatud ja väga maitsvad.

Kuigi eelroad olid ette tellitud, läks ikkagi pool tundi, enne kui saime alustada. See aeg täideti lillevaasi toomise, joogitellimuste võtmise, joogi ootamise ja roogade (taas)tellimisega. Nii et ikkagi väga aeglane start.

Õrnsoolalõhe rukola salatiga maitses kõigile, suhteliselt tavalist rooga elavdasid grillitud tomat ja röstsai. Ka menüü kokkuhoidlikumast osast valitud laavagrillil tehtud sea sisefilee polnud mingi säästuroog - ohtralt mitte väga kuivaks grillitud liha, aga mis peamine - hõrk trühvliga maitsestatud juustu-koorekaste. Lisaks olid laual suurepärased värskelt ahjust tulnud kuklid ja ehtne või.

Interjööri ja toidu kiitmisega meeldivam osa ammendub ja algab kriitika. Sellest, et vaatamata roogade ettetellimisele õhtusöögi algus ikkagi venis, ma juba kirjutasin. Tervitusjoogiks tellitud vahuvein jagati kuude klaasi nii, et viimasesse jätkus vaid kübeke. Noor, püüdlik, kuid ilmselgelt koolituseta ettekandja lohutas, et kuna seda vahuveini saab restoranis ka klaasikaupa, võime me osta ühe klaasi lisaks!

Õrnsoolalõhe juurde tellisime neli akvaviidi napsi. Neid olla ainult kolm, ütles ettekandja, nagu oleks vedelik tükikaupa arvel. Prae juurde jõime veini, nüüd ettekandja juba teadis karta, et üks klaas võib tühjaks jääda, nii jäigi pudelisse pärast esimest ringi veel natuke veini alles. Pudeli võttis ta enda käsutusse, mõne aja pärast valas ta ülejäägi kõik lähimasse tühja klaasi ära, teised janused pidid leppima veega. Ja siis, pärast praadi, unustati meid sootuks ära. Istusime oma tühjakssöödud taldrikute taga ja arvasime, et ettekandjal algas puhuks, ikkagi suvine aeg.

Kui juba kurtmiseks läks, siis tagumises saaliosas, kus me istusime, oli liiga pime - ei näinud, mis taldrikul on. Mõni võib seda küll hubaseks hämaruseks pidada, kuid nii pidulik interjöör vääriks täiel määral valgustamist. Teised saalid särasid heledalt, nii et see oli ainult meie (ja võib-olla ka naaberlaua) probleem.