Võidurõõm ja kaotusvalu

Teleri taha naelutatud jalgpallifännid saavad kihlvedudele lisaks panustada jalgpalliklubide kui ettevõtete käekäiku pikemat aega, ostes jalgpalliklubide aktsiaid. Kui kihlveokontorid pakuvad võimalust panustada konkreetsetele mängudele või EMile, siis aktsiate ost võiks olla investeering tulevikku. Paraku on jalgpalliklubide aktsiad olnud pikemas perspektiivis kehvad investeerimisobjektid - rohkem mõeldud paadunud jalkafännidele kui tõsistele investoritele, kordavad analüütikud justkui ühest suust.

Kuidas teenivad jalgpalliklubid raha? Jalgpalliklubid teenivad raha TV-ülekande õiguste müügist. Kui klubil läheb hästi, tõustes senisest kõrgemasse liigasse, võib ta arvestada suuremate TV-ülekande õiguste müügist saadavate rahadega. Võib vaielda, milline on jalgpalliklubile suurem vara - kas mängijad, fännid või staadion. Kui rahalises mõttes võtta, siis tänu staadioni omamisele saab sinna reklaami ja sponsorlust müüa, samuti teenida raha toitlustusest ja kaubandusest. Lisaks muidugi sabas seistes kogetav piletmüügist saadav tulu. Klubide fännid, mida võib mõõta suisa kümnetes ja sadades miljonites, on ka arvestatavaks tuluallikaks. Lisaks mängude vaatamisele nii teleri ees kui ka staadionil on nad klubi sümboolikaga kauba ostjad.

Ja nüüd mängijad - kas see on tulu või kulu? Tänapäeva inimkaubandus võimaldab klubidel osta ja müüa mängijaid. Paraku tähendab paremate mängijate ost väga suuri väljaminekuid, kusjuures klubi edukus tulevastel mängudel on meeskonnatöö tõttu väga suure küsimärgi all. Kui aga klubi müüb mängija, siis on see kohe kindel tulu ja rahavoog. Klubid tegelevad ka väärtuse kasvatamisega - noored mängijad võivad areneda meistriteks.

Kui mängijatest ehk kulust sai juba põgusalt räägitud, siis peab staadionit vaatama ka kui kulu. Tavapärasele amortisatsioonile lisaks maksab staadioni ülalpidamine märkimisväärseid summasid. Uue staadioni ehitus või olemasoleva ulatuslik rekonstrueerimine on investori jaoks õudusunenägu. Klubidel on kombeks selleks puhuks lasta välja uusi aktsiaid, mille võrra eelmiste investorite supp lahjeneb. Teine alternatiiv on laenukoormuse tõstmine, mis on veelgi riskantsem. Samuti on klubid olnud varmad kasutama staadioni müüki ja tagasirenti.

Jalgpalliklubid on lisaks väikesele turuväärtusele (mis jätab nad kohe paljude investorite huviorbiidist välja) küllalt ebastabiilse kasumiteenimise võimega. Väga sagedane on kahjumisse kukkumine.

Paradoksaalsel kombel on parimateks investeeringuteks jalgpalliklubide osas osutunud need, mis on üle võetud ja börsilt ära viidud (näiteks ManU) või ülevõtmisspekulatsioonides olijad. Aprillis levis kuulujutt, et ASi Roma tuumikinvestor võib müüa kontrollosaluse klubis. Spekuleeriti, et ostjaks ei ole keegi muu kui tuntud spekulant George Soros. Hinnalipikuks pakuti 200 miljonit eurot. Sensatsioonilise uudise peale hüppas aktsia päevaga 11 protsenti. Sel kuul aga selgus, et puudub vajadus osalust müüa ja aktsia prantsatas. Aktsia aga on aasta algusest tõusnud pea 40 protsenti, millise tulemusega paljud ettevõtted tänases turusituatsioonis kiidelda ei saa.

Saksamaalt leiab investorite õudusunenäo nimega Borussia Dortmund. 2000. aastal 11-eurose hinnaga börsitulnuka hind oli nüüd vaid 1,58 eurot. Investorid on hävinud aktsiaga 86 protsenti.

"Tead, Romet, Dortmundi aktsiast ei saa Romat," ütles Saksamaa investeerimismaja GSC-Research analüütik Klaus Kränzle. "Meil Saksamaal välistab regulatsioon klubide ülevõtmise. Sorosele on AS Roma vaid mänguasi." Ta soovitab Borussia Dortmundi aktsiat hoida, 12 kuu plaanis on hinnasihiks 1,45 eurot. Ka Bankhaus Lampe analüütik Sebastian Hein soovitab aktsiat hoida, tema jaanipäeval tehtud analüüsis on hinnasihiks 1,70 eurot.