Läks transiit, mingu ka eksport

Nüüd, kus Eesti majandus hangub, kärbib valitsus kulusid, külmutab investeeringuid ja erastab riigivara. Kõik selleks, et tagada majanduse "pehme maandumine" pärast liiga pikka tarbimispidu.

Kõrvalt vaadates tundub, et pärast mõningat vastupunnimist ongi ministeeriumid "riigi õhemaks tegemise" kontseptsioonis kokkuleppele jõudnud ning riik on andmas panust selleks, et kodanikud võimalikult vähe kannataksid. Nii peaministri kabinetis kui ka majandusministeeriumis räägitakse vajadusest suurendada eksporti ning igati soosida ekspordipotentsiaaliga töötleva tööstuse - majanduse alustala - arengut.

Keskkonnaministeeriumis on samal ajal käsil hoopis vastupidine protsess - käsi sirutatakse veelgi sügavamale tarbija taskusse, kui see seal enne oli. Millest käib jutt? Jutt käib maksude tõstmisest niigi raskel ajal. Nimelt on ministeeriumil käsil seaduseelnõu, millega tõstetaks taas keskkonnatasusid.

Keskkonnatasud on salakaval kaudsete maksude liik, mida me tarbijatena igapäevaste kulutuste tegemisel otseselt ei märkagi. Kui käibemaks kajastub igal poetšekil, aktsiisid meenuvad iga tanklakülastuse ajal ja tulumaksu suurus vähemalt korra aastas tuludeklaratsiooni täites, siis keskkonnatasud on tavatarbija eest peidus. Nad on peidus leivas, saias, piimas, kraanivees ja prügikonteineris ning laevalguses ja radiaatorisoojuses.

Keskkonnatasude tõstmine ei kukuta valitsusi, nagu õlleaktsiisi tõstmine seda teha võib. Vastupidi. Selle võib tarbijale isegi meelepäraseks teha, rääkides, kuidas suuremad tasud aitavad kaasa keskkonna paremale säästmisele. Mis loevad selle kõrval kallima elektri ja soojuse eest makstud sajalised. Tühiasi! Ja kõik läheb nagu õlitatult. Valitsus kutsub üksmeelselt üles tarbijaid säästma ja teeb näo, et säästab isegi. Tegelikult katab oma puudujäägid ikkagi lihtinimese tasku arvel, suurendades kaudset maksustamist.

Skeem on nii elegantne, et keegi ei saa arugi. Ning kui mõni nuputabki kuu lõpus välja, et kuhu see raha näppude vahelt kadus, ei hakka ometi Eesti inimesed tänavatel laamendama, nagu kuumaverelistel prantsuse või hispaania kaluritel kombeks on. Seda teatakse keskkonnaministeeriumis väga hästi.

Tuleb tunnistada, et ka suuremal osal ettevõtjail on pigem ükskõik. Ega ilma vee, valguse ja soojuseta meie kliimas ikka keegi hakkama saa. Lisandunud keskkonnatasud kajastuvad kuu lõpul arvetes ja küllap lihttarbija nad lõpuks ära maksab.

Nurisevad vaid need ettevõtjad, kel pole võimalik suurenenud kulusid automaatselt kallimaks kaubaks keerata. Need, kes konkureerivad rahvusvahelisel turul ega suuda enam liiga kõrge omahinna tõttu kaupu eksportida ELigi, kus konkurentidel taolised maksud puuduvad.

Aga nende peavalu ravimiseks on keskkonnaministeeriumil giljotiinina mõjuv rohi olemas - pole vaja eksportida! "Selleks, et vähendada põlevkivitoodete eksporti, tõstetakse pidevalt keskkonnatasusid...," kõlas keskkonnaministri seisukoht riigikogu saalist. Keelevääratus? Stenografisti näpukas? Vaevalt. Pigem otsekohene väljaütlemine ministeeriumi poliitikast, mida siiani vaid kuluaarides levitatud - pangu oma tootmine kinni. Ja pole meil vaja ei elektri- ega põlevkivikeemia eksporti. Milleks? Kodu- ja välismaised eksperdid jutustagu pealegi ekspordi tähtsusest.