Laupäev 21. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mis juhtus Siberis saja aasta eest

03. juuli 2008, 10:06

On aasta 1908. Kell on 7 hommikul. Vanavara
kaubapunkti verandal istub mees, kes ei oska kuidagi aimata, et mõne hetke
pärast paisatakse ta pikali ning tal on tunne, et keegi on särgi ta seljas
põlema süüdanud.

Niimoodi kirjeldas Tunguusi meteoriidiplahvatust selle toimumiskohast 60 kilomeetri kaugusel asunud tunnistaja. 30. juunil möödus sellest Siberi sügavustes toimunud sündmusest täpselt sada aastat, kirjutas Science Daily.

„Tunguusi juhtumi mainimisest piisab, et ükskõik milline asteroidiuurija elevile ajada,“ ütles Maa-lähedaste taevakehade otsimisega tegelev NASA teadlane Don Yeomans. „See on ainus kaasaegne suur meteoriidiplahvatus, mida inimene on tajunud.“

Ehkki plahvatus toimus 1908. aastal, korraldati esimene teaduslik ekspeditsioon plahvatusest räsitud alale alles 1921. aastal. Peterburi muuseumi meteoriidikollektsiooni hoidja Leonid Kuliku ekspeditsioon paraku nurjus Siberi karmide tingimuste tõttu ning plahvatuskohale uurijad ei jõudnudki. Uue katse, sedakorda eduka, võttis Kulik ette 1927. aastal.

Kohalikud inimesed ei tahtnud Kulikule sellest sündmusest midagi rääkida, sest pidasid seda jumala viha väljenduseks ning kartsid. Ehkki inimestelt oli tunnistusi keeruline hankida, lamas kõikjal maapinnal piisavalt tõendeid toimunud katastroofi ulatuse kohta. Radiaalselt pikali vajutatuna lamas maapinnal kaheksakümmend miljonit puud.

„Puud olid nagu markerid, mis osutasid oma pikalikukkumise asendiga kõik ühe punkti suunas. Kui uurimisrühm jõudis hävitustöö keskpunkti, leidsid nad püstised, kuid ilma oksteta puutüved. See oli nagu telefonipostide mets,“ ütles Yeomans.

Oksad olid ära rebinud nende kohal atmosfääris plahvatanud meteoriidi lööklaine. 37 aastat peale Tunguusi juhtumit oli võimalik samasugust pilti näha Jaapanis Hiroshimas.

Kulik võttis ette kokku kolm ekspeditsiooni Tunguusi alale ning sai lõpuks ka ühe tunnistaja rääkima. Vanavara kaubapunktis olnud mees kirjeldas juhtunut nii: „Äkki jagunes põhjataevas kaheks. Kogu puude kohal olnud taevas näis olevat tules. Sellele järgnes vali pauk ja mürin, nagu oleks hiiglaslik kivikoorem taevast alla kukkunud. Maa värises“.

Plahvatuse mõju oli tunda tuhandete kilomeetrite kauguselgi. Kõrgel atmosfääris moodustusid tihedad pilved, mis peegeldasid horisondi taha vajunud päikesevalgust, nii et mujal Aasias said inimesed väidetavalt südaööl ajalehte lugeda. Plahvatus tappis tuhandeid põhjapõtru ning teisi loomi, kuid üllataval kombes ei hukkunud selle käigus mitte ükski inimene.

Ka sajand hiljem arutletakse elavalt selle üle, kuidas Tunguusi plahvatus ikkagi toimus, kuid üldiselt on teadlased üksmeelel, et umbes 40-meetrise läbimõõduga kivikamakas sisenes kiirusel 54 000 km/h atmosfääri ning purunes kaheksa kilomeetri kõrgusel atmosfääris plahvatusega tükkideks. Plahvatuse käigus vabanes energiakogus, mis võrdub 185 Hiroshimale heidetud tuumapommi võimsusega.

„Atmosfääris toimunud plahvatuse tõttu ei ole sellest sündmusest jäänud meteoriidikraatrit,“ ütles Yeomans. „Suurem osa asteroidist pihustus plahvatuse käigus.“

Yeomansi sõnul toimub Tunguusi juhtumiga võrreldava ulatusega meteoriidiplahvatusi keskmiselt korra 300 aasta jooksul.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. July 2008, 14:59
Otsi:

Ava täpsem otsing