Laupäev 1. oktoober 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mitte midagi ei juhtu, kui Lissaboni lepe ei jõustugi

Ivar Raig 04. juuli 2008, 00:00

Iirlaste "ei" Euroopa Liidu Lissaboni lepingule tekitas Euroopas paraja segaduse. Mõned poliitikud ja arvamusliidrid tegid isegi ähvardava ettepaneku, et Lissaboni lepingu vastu hääletav riik peaks EList välja astuma. Ka Eesti poliitikud ning ametnikud on üleolevalt avaldanud arvamust, et iirlased ei oska olla tänulikud aastakümneid neile ELi eelarvest voolanud suure toetusraha eest, et iirlased pidurdavad Euroopa koostööd jms.

Kuku raadio "Keskpäevatunni" üks prominente võrdles (iseseisvat riiki) Iirimaad isegi ühe töölisega 27-liikmelises (era)äriettevõttes ja naeruvääristas ühe arvamusega arvestamist.

Euroopa noorte föderalistide kriitika Iirimaa valijate otsuse kohta annab aga märku kasvavast sallimatusest demokraatlike põhimõtete suhtes, mis tekitab hirmu.

Kritiseerimise asemel tuleks Iirimaad võtta kui Euroopa majanduse ja demokraatia lipulaeva, eeskuju. Iirimaast kui endisest mahajäänud agraarmaast on saanud kõrgtehnoloogilise tööstusega, Euroopa viie kõrgeima elatustasemega riigi hulka kuuluv rahvusriik, mille majandus ja rahvastik on viimastel aastakümnetel kasvanud kiiremini kui üheski teises Euroopa riigis. Iirimaa, keldi tiigri edulugu on pälvinud imetlust kogu maailmas.

Iirlaste referendumil öeldud "ei" polnud pelgalt vastuseis ELi uuele institutsioonilisele ülesehitusele, milleta ei saa toimuda ELi edasine laienemine, vaid see oli "ei" ka - ja võib-olla eelkõige - liitriigistuvale Euroopale, Brüsseli suurenevale sekkumisele Iirimaa sotsiaal-, majandus- ja muusse poliitikasse.

Hääletustulemust võis ette aimata, sest mäletatavasti ütlesid iirlased esimest korda "ei" juba ELi Nizza lepingu ratifitseerimisel juunis 2002, vastuseks ELi kriitikale Iirimaa majanduspoliitika suhtes, mis oli kasvatanud elanike sissetulekuid ja toonud kaasa tarbimise kasvu, kuid ka üsna kõrge inflatsiooni, mis sattus vastuollu ELi rahaliidu nõudega hoida inflatsioon madalal.

Brüssel nõudis inflatsiooni piiramist ja rangemat eelarvepoliitikat, et mitte seada ohtu euro tugevust. ELi finants- ja rahandusministrid võtsid isegi vastu otsuse, mis soovitas Iirimaa valitsusel piirata eelarvekulutusi, lükata edasi maksureform ning suunata majanduse kasvust tulenevad täiendavad maksulaekumised ehk eelarve ülejääk reservfondi.

Euroopa Komisjoni kohustati jälgima soovituste täitmist. Iirimaale tehtud märkused rahaliidu reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mida euro kasutuselevõtu järel liikmesriikidele tehti. Õli valas tulle tollase rahandusministri McCreevy järeleandmatus ELi kriitikale ning soov valitud poliitikat sotsiaalpartnerite toel jätkata. Tänavuse referendumiga sai Iirimaa valitsus rahvalt uue mandaadi iseseisva poliitika jätkamiseks ning ELi bürokraatiale mitteallumiseks.

Nüüd oli iirlastel "ei" ütlemiseks tunduvalt rohkem põhjusi. Seda tehti kaalutletult ka paljudel teistel majandus-, sise-, välis- ja julgeolekupoliitilistel põhjustel. Iirlased teadsid väga hästi, et ilma nende "jah"-sõnata Lissaboni lepingut jõustada ei saa. Kuid nad teadsid ka seda, et teiste riikide eliit vältis rahva arvamuse küsimist. Nii väljendasid iirlased oma "ei"-ga solidaarsust ülejäänud ELi liikmesriikide rahvastele, kes olid jäetud ilma võimalusest kaasa rääkida ja otsustada Euroopa tulevikku.

Peaküsimus on aga selles, kas Euroopa riikide eliit ja Brüssel suudavad pidurdada Euroopa konkurentsivõime langust, protektsionismi ja bürokraatia vohamist ning hakata sisuliselt toetama avatud ja konkurentsivõimelist majanduspoliitikat. Iirimaa on peaaegu ainus Lääne-Euroopa riik, keda ei saa süüdistada aeglases kasvus, suures välisvõlas, tulude alalaekumises või maksurahade raiskamises. Vastupidi, Iiri majanduse konkurentsivõime on kindlalt esimese kümne riigi hulgas maailmas.

Igal juhul on iirlased näidanud, kuidas ELi koosseisus kaitsta oma suveräänsust. Igal liikmesriigil on õigus panna veto seda riiki puutuvate tähtsamate otsuste vastuvõtmisele. Sellest võiksid innustust saada ka Eesti poliitikud, et viia majanduspoliitikat ja rahva elujärge lähemale Iiri tasemele.

ELi põhiseaduslikku lepingut ja Lissaboni lepet on tabanud kriis, mis avab tee uutele ideedele. Väga raske on ennustada, millega kriis lõpeb ja millised ideed Euroopas võimust võtavad. See sõltub edasistest arengutest eelkõige Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias ja riikides, kes pole Lissaboni lepingut veel ratifitseerinud.

Sõltub ka sellest, kas Iirimaa suudab vastu seista teda tabanud kriitikale ja jätkata oma majandusedu ka ilma Brüsseli toeta. Loodetavasti siiski suudab, sest Iirimaa majandusedu ei ole ainuotsustavalt seotud ELi abiraha ja struktuuripoliitika vahenditega. Ainult USA iga-aastased otseinvesteeringud Iiri majandusse on olnud aastakümneid enam kui kolm korda suuremad kui kõikidest ELi abi- ja struktuurifondidest saadu kokku.

Ka sel korral võidakse pakkuda iirlastele võimalust hääletada teist korda. Sellisel juhul lisatakse lepingusse teatud ainult Iirimaad puudutavad kaitseklauslid või erandid, nagu Iirimaa mitteosalemine ELi ühises välis- ja kaitsepoliitikas. Uus referendum võib toimuda juba järgmisel aastal.

Iirlaste "ei" ei võimalda lepingut jõustada 2009. aastast ja tõenäoliselt lükkab edasi ka ELi edasise laienemise. See võib õhutada ka teisi riike lepingut mitte ratifitseerima või seda edasi lükkama.

Pole välistatud ka, et tööd alustatakse põhimõtteliselt uue aluslepinguga. Euroopa konkurentsivõime taastamisest huvitatud liikmesriigid peaksid töötama välja uue leppe, mis sisaldaks uusi ettepanekuid ELi institutsioonide moderniseerimiseks. Euroopa uue koostööleppe koostamise idee on juba tõstatanud Tšehhi president V?clav Klaus. Midagi ei juhtu ka siis, kui Euroopas hakkab konkurentsivõimeline majanduspoliitika kujunema mitmekiiruseliste ja regionaalsete mudelite kaudu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing