Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nädal Kertu Ruusi pilgu läbi
Korraga on õhtud tühjad. Tervisele mõjub see muidugi turgutavalt - närvid puhkavad, häälepaelad kosuvad, alkohol voolab aegamööda verest välja ja uneaeg tuleb varem kätte.
Aga ikkagi, kuidas see jalgpall nii äkki läbi sai? Selline tunne valitseb Eesti kodudes, nagu oleks lapsed äkki suureks kasvanud või suvila maha müüdud.
Ja muide, teadmiseks ETVs vastupidist väitnud Aivar Pohlakule: jalgpallitühjust tunneb enda hinges ka tüüpiline Eesti naine. Isegi kui ta on juba pensionieas ja tegutseb muul ajal rohkem kasvuhoones kui spordiväljakul.
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees aka krokodillide pealik Jürgen Ligi aga andis Eesti Ekspressis ametnikele sooje soovitusi hakata juba varakult uue töökoha järele ringi vaatama, enne kui suur koondamislaine nad vältimatult kaasa pühib.
"Päris jõhker, mis hakkab toimuma," kõlas sõnum kogu oma räiguses. Noh, ja mis siis? Juba aastaid on erasektoris töötavad inimesed hakanud varakult vaatama, kas nad ei leiaks endale mitte mõnda sobivat kõrgepalgalist kohta riigiametis.
Pealegi on ministeeriumid õnneks aegsasti selle eest hoolitsenud, et palgad kõrgele kütta. On ju teada, et kui sissetulekud ei sõltu kasumist, vaid poliitilistest kokkulepetest, tuleb raha kulutada täie rauaga. Muidu jääb äkitselt veel vale mulje selle kohta, kust vähemaks saaks võtta.
Nagu ütles välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas, võib rõõmu tunda, et välisministeerium on viimaste aastate head kasvu suutnud kasutada just palgatõusuks. Tema ministeeriumis on näiteks personalikulud kasvanud viimase kahe aastaga 117 miljonilt kroonilt 203 miljonile (tootlikkuse tõusu kohta kahjuks statistika puudub).
Tublid! Ärgem lihtsalt rääkigem riigitöötajate palkade külmutamisest, nagu tahetaks laulupidu või puuetega laste laagrid ära keelata.
Tegelikult oleme ju kõik samasugused inimesed samasuguste vajadustega. Selle tõestuseks sobib hästi seesama firmajuht, kes sai hakkama sellega, et sõitis Tallinna kahe autoga korraga. Nagu kinnitas - paha lugu küll - maksu- ja tolliameti kätte sattunud sõidupäevik.
Samas ei teinud mees ju midagi muud kui seda, mida riigikogu liikmed on aastaid teinud. Nemadki on näidanud üliinimlikke võimeid vajada kaht autot korraga.
Saaremaa ärimees Vjatšeslav Leedo nõudis kohtus Delfi portaalilt hüvitist solvavate ja alandavate kommentaaride eest. Kohus leidiski, et Delfi on süüdi ja andis oma otsusega mõista, et meediaväljaanded vastutavad ka oma kommentaatorite valimatu sõnakasutuse eest.
See ei tõota väljaannetele muidugi midagi head. Nii kui neid süüdistatakse kehvas enesetsensuuris, ujuvad taas peidust välja need tegelased, kes arvavad, et ainsaks lahenduseks on range ajakirjandusseadus.
Üht lohutust võiks Leedole ja tema saatusekaaslastele siiski pakkuda: lugege vahelduseks neid kommentaare, mida tehakse nende endi veebikülgedel "sopalehtedes töötavate lapsajakirjanike paskvillide" kohta. Kas läks tuju paremaks?