Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
NY kuningas live'is
Traagiline rokkooper "Berlin" oleks pidanud etenduma juba 1973. aastal, ent jõudis lavale alles 2006. aasta lõpus, mil Reed koos albumi produtsendi Bob Ezriniga selle New Yorgis publiku ette tõi, lavastajaks tunnustatud kunstnik ja filmirežissöör Julian Schnabel. Kuuljaskonna enamuse moodustanud 30-50aastased, kes muusikaga üles kasvanud, ei pidanud pettuma. Saalid olid pilgeni täis. Kontsertlavastus, mille käigus astuvad lavale London Metropolitan Orchestra, New London Childrens Choir ja Lou Reedi bänd kitarrist Steve Hunteri osalusel, on emotsionaalselt intensiivne ja haarav.
Ameerika laulja ja kitarrist Lou Reed alustas muusikuteed The Velvet Undergroundi solisti, muusikaautori ja kitarristina 1965. aastal. Bändist sai üks oma aja mõjukamaid gruppe, kes puudutas tabuteemasid, millest seni polnud keegi laulnud. Transvestiidid, narkootikumide kuritarvitamine, depressioon, enesetapp… - bänd ei peljanud esitada ühtki linnaelu varjukülgedest või ekstreemsetest elustiilidest pajatavat muusikapala ("Heroin", "All Tomorrow's Parties" jpt).
Omaaegsetest hipilikest alternatiivmuusikutest erines The Velvet Underground oma artistlikkuse ja teatava poliitilisuse poolest. Koos Andy Warholiga populariseeriti happening'e, ühendades esinemistes tantsu, muusika, filmi ja valgus-show'd.
Soolokarjääri alustas Lou Reed 1971. aastal. Pärast albumi "Transformer" ilmumist 1972. aastal hakkasid muusikakriitikud Reedi loomingust rääkides kasutama terminit glam-rokk.
Samal aastal sai hitiks tema transseksuaalsusest kõnelev "Walk on the Wild Side". 1973 nägi ilmavalgust sooloalbum "Berlin", 1975. aastal "Metal Machine Music" ja 1992. aastal "Magic and Loss".
Lisaks hittplaatidele "Coney Island Baby" ja "Transformer" on Reed koos John Cale'iga lindistanud imelise mälestusteose "Songs for Drella" Andy Warholile, kirjutatud Edgar Allan Poe tekstidele muusika ja teinud spoken-word-plaadi "Raven", kus astuvad üles David Bowie, Laurie Anderson, kellest nüüdseks on saanud Lou abikaasa, Antony Hegarty, Ornette Coleman ja Blind Boys of Alabama.
Lou rikas ja ekspressiivne hääl on tema depressiivsusele kalduva loomingu sõiduk ja kütus. Ometi on rokkari eksistentsiaalsest kurbusest laetud esinemistes ka paras annus romantismi. Raske on seda omapärast ikoonikvaliteediga popparit ja tema loomingut ühe nimetajaga nimetada. Olnud noorena tugevalt mõjutatud R'n'B-st, on Reedi seostatud nii pungi, glam-roki, grunge, avant-garde'i kui ka rock'n'roll'iga.
Üks on selge, tegemist on 60-70ndatel linnanoorte kultuuriikooniks kujunenud, nüüd juba ca 45aastase lavakarjääriga vanameistriga, kelle muusika ja laulusõnade brutaalne ausus nõuab kuulajalt täit tähelepanu. Tallinna Linnahallis publiku ette jõudev "Berlin" on Londoni ajalehe The Independent sõnul "täielik ime ja silmipimestav meenutus sellest, milline tõeline rokkmuusika olla võib".
Autor: Tea Taruste