Handid taanduvad naftatööstuse ees

Ott Heinapuu 07. juuli 2008, 00:00

See on naftaväljadel maapõuest õhku paiskuv gaas, mille jaoks pole veel toru ja mis seetõttu kohapeal ära põletatakse. Loen neid lennu viimasel pooltunnil kokku kuus tükki taigajärvede ja käänuliste jõgede vahel. Ja Hantõ-Mansiiski elektritulede ja uue marmorist hiigelkatedraali taustal köidab pilku kaks taamal kumavat hiiglaslikku gaasitulelonti.

Üha pealetungiva kolonisatsiooni eest on Venemaa energeetilise südame põliselanikud handid järk-järgult taganenud juba aastakümneid, selgitab mulle handi rahvusest Surguti rajooni põlisrahva kogukonna juht Agrafena Pesikova-Sopotšina (omadele Grunja), kui oleme soome-ugri rahvaste maailmakongressi viimasel päeval võimude korraldatud ametliku programmi eest handi ja mansi kultuuri uurimise ja arendamisega tegelevasse Obiugri Instituuti põgenenud.

"1930ndatel elas veel hante Irtõši ja Obi jõe ääres," räägib Grunja. "Kollektiviseerimise ja sõja ajal taandus elu väiksematele lisajõgedele. 1970ndatel tulid naftamehed."

Seal, kus suur Irtõši jõgi suubub veel suuremasse Obi, asub praegu 1930. aastal asutatud ringkonna keskus, Hantõ-Mansiiski linn. Hantidest, mansidest ja neenetsitest kütid-kalastajad, kelle maadele naftatööstus tungis, liikusid edasi järgmistele maadele.

"Aga 1980ndate lõpuks ei olnud enam kuhugi taanduda," võtab Agrafena loo kokku. Hantõ-Mansiisk on viimasest, 1989. aasta rahvaloendusest saati kasvanud pea kahekordseks: 34 000 elanikult 60 000-le.

Obi jõe lisajõe Salõmi valgala naftavarusid Handi-Mansi autonoomses ringkonnas hakati tarvitama alles pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. President Boriss Jeltsini ajal anti naftafirmadele litsentse tingimustel, et nad põlisrahvastega arvestavad. Aga kõik pole kukkunud välja nii, nagu võiks.

"Naftafirma Evihon röövis Neftejuganski rajooni põlisrahva nende enda esindajate toel praktiliselt paljaks," räägib Grunja. Kui 1992. aastal asutati Salõmi naftat ammutama uus ettevõte Evihon, eraldati 10% selle aktsiatest kohalikule hantide, manside ja neenetsite huvide eest seisvale ühendusele Spasenie Jugrõ. Kaks põhjahantidest põlisrahva esindajat müüs aktsiad aga naftaärile tagasi ja kadus koos selle eest saadud rahaga, ilma et oleks seda organisatsioonile üle andnud.

Üldiselt pole Grunja jutu järgi handid maa kasutusõiguste loovutamise eest midagi saanud. "Need, kes elasid Neftejuganski linnas, need midagi said. Aga kes metsas elasid, need ei saanud midagi. Paberi peal anti neile helikopterilende, meditsiini- ja muid teenuseid," räägib Grunja.

Handimaal saabki ringi liikuda reeglina kas jõgesid pidi või mööda õhku, teid ehitatakse põhiliselt naftafirmade jaoks. Soola ja tikke saavad kohalikud ikka helikopteri pealt, samuti viib helikopter lapsed ära kaugele venekeelsesse internaatkooli. Kui maandusime Hantõ-Mansiiski lennuväljale, seisis seal kümme Mi-8 helikopterit, mis oma päevatööst parasjagu puhkasid.

"Et üldsust rahustada, on olemas föderaalseadus ja ka Handi-Mansi autonoomse ringkonna seadus maa traditsioonilisest kasutamisest, aga kohalikul tasandil see ei tööta," jätkab Agrafena, lisades, et põlisrahvad üha kaotavad maid. Surgutis saab nafta varsti otsa, on vaja uusi välju. Odavam on otsida uus naftaväli, kui vana lõpuni ära kasutada, räägib Grunja.

Aga kuidas siis põliselanikelt puurimisõigused kätte saadakse? "Lihtsalt," vastab Grunja. "Naftamehed lähevad põliselaniku juurde projektiga, kus on kõik kinnitused olemas, ringkonna võimudelt, rajoonilt, looduskaitsjatelt. Kuus allkirja on olemas, ütlevad nad põliselanikule, et ainult tema oma on puudu." Kui kohalik vaatab projekti ja näeb, et see tuleb tema õue peale, siis võidakse talle Grunja sõnul pakkuda abi välja kolimisel, mis tähendab, et võetakse tema palkmaja või jahionn ja lihtsalt viiakse uude kohta jalust ära. Kui kohalik keeldub koostööst, saab firma alati tulla jõuga.

Meile on nafta otsalõppemine parasjagu käibiv maailmalõpumüüt, kuid handid ootavad seda optimistlikult, arutades eri prognoose, millal kohalikud naftaväljad ammendatakse. Obiugri Instituudi raamatukogus spontaanselt tekkinud vestlusringis pakutakse 40, aga ka 20 aastat. Ilmselt ootavad siis ees praegu teemandikaevanduste pealt rikastuva Jakuutia uurimata ja puutumata naftaväljad kaugemal idas. Jamali poolsaare neenetsitest põhjapõdrakasvatajad on juba pealetungiva naftatööstusega hädas.

"Meie valmistame oma lapselastele juba teistsugust elu ette," ütleb naeratades Obiugri Instituudi arendusosakonna juhataja Olga Kravtšenko. Küll nad ellu jäävad, näib ta vihjavat. Olga pärineb Moldanovite kuningasoost, kellele peale ilmaliku võimu kuulus ka Obi jõe kaitsejumala preestri amet. See suguvõsa on siiani suur, uhke ja eneseteadlik. Üldse paistavad handi aktivistide hulgas silma naisterahvad ja kuningate järeltulijad, kellel ilmselt on alles vana võitlusvaimu.

Grunja mehevenna, Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna parlamendi liikme ja handi kuningasoo võsu Prokopi Sopotšini mõrvas märtsis 1993 tõenäoliselt miilits. Grunja abikaasa Jossif Sopotšin suri küll loomulikku surma, aga üsna noorelt - handi meeste keskmine eluiga on mitu aastakümmet lühem kui eestlastel.

Neenetsi põhjapõdrakasvataja ja kirjanik Juri Vella kinkis president Boriss Jeltsini esimesel valitsemisajal ühe põhjapõdra, kelle järeltulijad jäid samuti presidendile. Kuid nüüd on presidendi põdrad välja suremas, mis tähendab halba õnne.

Siberi põhjapõdrakasvatajate kombe järgi loetakse põhjapõdra elust ja käitumisest välja, kuidas tema omaniku käsi käib ja vastupidi.

"Kapriisse inimese põhjapõdrad ei kuula sõna," toob Vella näite. Ühtlasi saavat looma käekäigu järgi saab otsustada, kas inimese käitumine on jumalatele meelepärane.

Põtrade kadumine näitab jumalate ebasoosingut, küll aga on igati auväärne põtru ohverdada.

Kui Jeltsini tervis 1996. aastal väga halvaks läks, siis ohverdaski Vella ühe presidendi põdra järeltulija riigipea tervise heaks. "Ja siis läks Jeltsin operatsioonile ja tal hakkas parem," ütleb Vella.

Augustis 1999 elanud kolmest vasikast läksid kaks suuremat ja tervemat kaduma, kui Jeltsin alustas teist Tšetšeenia sõda, üks põduram jäi aga ellu. See-eest president Vladimir Putini kaheksa võimuaasta jooksul edenesid presidendi põdrad hästi, räägib Vella.

Viimases põlvkonnas oli Vella sõnul kaks emast põhjapõtra. Üks neist on viljatu, teine aga läks tiinena metsa sünnitama 4. mail, kui oleks esialgse kava järgi pidanud sisse pühitsetama Venemaa uus president Dmitri Medvedev. Presidendi inauguratsioon lükati edasi 8. maile, räägib Vella, ja põder koos vasikatega on siiani kadunud.

"Küllap on noore presidendi hingel juba mingeid patte," järeldab Vella.

1990ndate lõpus Erapõhjapõdrakasvatajate Liitu juhtinud ja 1997. aastal kohaliku administratsiooni toel põhjapõdrakasvatajatele 1000 põhjapõtra hankinud Vella pälvis rahvusvahelist tähelepanu siis, kui raius 2000. aasta sügisel kirvega katki Lukoili ekskavaatori rattad, kui see Varjogani küla muu maailmaga ühendavat silda lõhkuma tuli.

"Lukoil võttis selle silla ikkagi maha," räägib Vella.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:37
Otsi:

Ava täpsem otsing