Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kodu vanas veetornis

Teet Reier 07. juuli 2008, 00:00

Tõesti-tõesti, kui seda veetorni nüüd hoolikamalt uurida, tuleb perekond Siska ees müts maha võtta ja öelda, et hästi tehtud. Hoonet on ennistatud põhimõttel, et säiliks kõik vana ja säilitamist väärt, ning tulemus on saanud kena, kui mitte öelda, et kadestamist väärt.

"See oli meile juba algusest peale selge, et kui teha, siis ikka võimalikult selline, nagu ta kunagi on olnud," ütleb pereisa Kalev. "Eks loomulikult on saanud teha väikeseid ümberehitusi, aga seda just hoones sees, väljast peaks hoone olema võimalikult sarnane sellega, mis aastal 1889 koos Valga-Võru raudteeliiniga valmis sai."

Tõsi, algsel kujul oli Kalevi sõnul tegu palkhoonega, laudvooder lisandus hoone katteks hiljem. "Eks meie tehtud ümberkorraldused olegi sellega seotud, et algselt oli hoone mõeldud ju ikkagi tehniliseks otstarbeks. Oluline oli, et kaevust jõuaks vesi pumpade abil tornis asuvasse mahutisse ja sealt edasi vedurite kateldesse."

Näiteks on kunagise pumbaruumi lage tunduvalt madalamaks toodud ning praegu on seal omale mõnusa asukoha leidnud köök. "Pole ju mõtet seda suurt ruumi kütta, kui kogu soojus lae alla läheb. Nii saigi talad madalamale toodud ja nendevaheline ülekattega laudis jäljendab kunagisi talulagesid," lisab Kalev.

Veetorni ülaosas ulatusid aga seinapinnast välja kaks raudteerelssi. Mis otstarbel need sinna olid pandud, pole teada, aga nüüd kulusid need ära selleks, et sinna saaks toetada kohalike meistrimeeste tehtud kauni sepisrõdu.

Köögi kõrvale on ennast kunagisse tornivahi eluruumi sättinud pererahva magamistuba, kus lisaks ahjule on Võrumaale omaselt olemas ka leso. "Leso oli olemas ka minu lapsepõlvekodus. Kui olid talvel ikka päev otsa mäe peal suusatamas, siis oli see üks mõnus koht, kus lumemärgi riided kuivatada ja külmavalust lahti saada," meenutab Kalev.

Köögi ja veetorni vaheline osa on pereema Kaja sõnul laiemaks ehitatud, mahutades nüüd esikule lisaks ka ruumikat vannituba. Tornialune ruumikas suurte akendega hall on valgusküllane kogu pika päeva. "Pole jõudnud veel aknakatetele mõelda, aga üldist joont arvestades peaks vist kasutama sepistatud kardinapuule kinnitatavaid kardinaid," arutab ta.

Samuti pääseb torni otsauksest tulevikus otse kõrvalhoonesse, kus hakkavad paiknema saunaruumid, katlamaja, puude panipaik, kinnine garaaž ja auto varjualune. "Alguses plaanisime hakkama saada lihtsalt varjualusega, aga siis jäime mõtlema, et kuhu panna näiteks jalgrattad, muruniiduk ja teised tarvilikud asjad ning nii otsustasime ka garaaži lisada."

Olgu siinkohal rõhutatud, et kõrvalhoone järgib igati veetorni stiili, nii kujult kui ka materjalikasutuselt. Vundament on laotud maakividest ja otsaviilu toetavad sambad punasest tellisest. Kergplokist seinu aga hakkab katma samasugune laudvooder nagu tornilgi.

Küttepuude panipaiga põrand on laotud lappi pandud punastest tellistest. "Need on lehma külje alt pärit," muheleb Kalev. Ning selgitab, et tellised on tõesti toodud nõukaajal ehitatud karjalaudast, kus neid sõimede põrandana kasutati.

Pererahva jutust selgub ka, et kaunid tellis- ja palkpinnad, mida hoone sees ja väljas imetleda võib, nõudsid ikka üksjagu tööd. "Nii tellis kui ka palkseinad said survepesuriga puhtaks uhatud," räägib Kalev.

Nii tulid torni osas, kus kunagi paiknes hiigelsuur veepaak, krohvi alt nähtavale kenad palgid. "Palkide otstest võib leida kunagiste ehitusmeeste tehtud märgistuse, ilmselt laoti torniosa kõigepealt maapinnal kokku, märgistati ja alles siis vinnati vastavalt järjekorrale üles," arvab Kalev.

Tornitipu ruumika katusealuse on endale elamispaigaks saanud pere pesamuna Linda. "Ega ta alguses sellest eriti vaimustunud polnud, aga tundub, et olukord on muutunud, eks teisedki eakaaslased ole nüüd seda elamist näinud ja kiitnud, ju sellel ole oma osa," naerab Kaja.

"Ega meil selle veetorni taastamisega tuld takus polnud. Tegime, nagu olud võimaldasid ja eks ta seetõttu ka kolmele aastale venis, kuigi tegelikku tööaega kogus mõnel aastal ehk kolme kuu jagu," meenutab Kalev ega unusta kiitmast ka töömehi, kes maja ja torni juures toimetasid ning praegu kõrvalhoonega ametis on.

Selge on aga ka see, et pererahva enda panust majja ei saa esile toomata jätta. Südame ja mõistusega tehtud kena kodu. Seda enam, et keegi pole minu teada enne vana veetorni ennistamist ette võtnud. Nii et tehke järele, kes soovib, unustatud ja taastamist väärivad veetorne on Eestimaal veelgi.

Vana kaev, millest pumbati vett üles tornimahutisse, oli aastatega üksjagu sodi ja setteid kogunud.

"See sai puhastatud ja samasele kõrvale väike veesilm rajatud," räägib Kalev.

Tiigi kaldal leidsid koha grillmaja ja kilesaun. Vanast ajast oli juhuks, kui kaevust peaks vesi lõppema, üks veejuhe veetud veel ka künkanõlvast alla ojani.

"Varuvariant pidi alati olemas olema," arvab peremees Kalev.

Kogu ruumilahendus ja kujundus sai pererahva enda jõududega paika.

Nii ilmestavad torni osa huvitavad palkidesse süvistatud kohtvalgustid ja trepikäsipuid toetava keerdus metallvardad.

Viimased on ühe Võru firma töö. "Paned metall-lati treimasina vahele, lülitad sisse kõige aeglasema käigu ja tulemus ongi siin näha," räägib Kalev.

Tema sõnul käis elamist kaemas ka üks sisekujundaja, kes, olles tehtule pilgu peale visanud, öelnud vaid, et ega temagi oskaks rohkem mingeid soovitusi anda.

Pereema Kaja meenutab, et esimene suurem töö oli majaümbruse puhastamine võsast ja prügist.

"Kohalik rahvas oli maja taha paraja prügimäe tekitanud. Kulus hulk aega, et seda kõike kokku korjata," selgitab ta.

Tulemuseks oli viis veoautokoormat sodi. Lisaks hulk mahavõetud võsa ja metsikuid põõsaid, mida majaümbruses ohtrasti leidus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:48
Otsi:

Ava täpsem otsing