Pesemisruumi saab teha ka vanemasse majja

Marina Tigasing 07. juuli 2008, 00:00

Maamajas, milles varem pole pesemisruumi sees olnud, tehakse see mõne teise ruumi arvel või ehitatakse majale vannitoa ja WC tarvis täiesti uus osa.

OÜ Raumbad juhatuse liikme Urmo Otti selgitusel, algab kogu töö planeerimisest ja projekteerimisest, töö on mahukas ja ehitusfirmades järjekorrad pikad. "Kui aga soovitakse ise oma jõududega hakkama saada, peaks asja ikka tundma. Või vähemalt tutvuma vastavasisulise kirjandusega. Raamatukogus on saadaval piisavalt ehitus- ja remondikäsiraamatuid."

Algus pole aga kunagi lihtne ja tihtipeale takerdub kogu entusiasm juba ruumi eripärasustele. Tuleb mõtelda sellele, et pesuveed peavad majast kuidagi välja pääsema ja puhas vesi sisse tulema. See aga nõuab lammutustöid, millega kaasneb praht ja lammutussodi.

Kui tööle palgatakse ehitusfirma või eraisik, peaks selle leidma aegsasti. Koos töömehega vaadatakse vajadusel kogu maja üle, selgitatakse välja tulevase vannitoa asukoht ja lõplik välimus ning lõpuks ka sisustus.

Kurvem on olukord siis, kui majas pole varem vee- ja kanalisatsioonisüsteemi olnud. Ehk vesi toodi ämbriga majja ja viidi samamoodi majast välja. Siis tuleb alustada vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamisega.

Enne kui krundil kaevamistöödega pihta hakata, peab läbi astuma kohalikust omavalitsusest ja tutvuma, millised on üldplaneeringuga kehtestatud nõuded (kooskõlastada vajalikud load ja nõuded kohalikus omavalitsuses).

Pärast lubade saamist võib kaevetöödega alata. Primus Saare OÜ projektijuhi Vello Väli selgitusel peaks veetrassi sügavus olema kindlasti allapoole külmumispiiri ja see on umbes 1,2 meetrit. "Kõikides piirkondades see kahjuks võimalik pole, sest paas tuleb vastu, siis tehakse veetrassile lisasoojustus."

Kui trassi kaevetöödega on majani jõutud, tuleks veetrassi majja viies võimaluse korral seda teha vundamendi alt ja tarbimiskoha lähedalt. "Et vundamenti mitte liigselt lõhkuda, viiakse tavaliselt samast avast välja ka kanalisatsioonitorustik," selgitab Väli.

Kui kanalisatsioonitorustik on majast välja juhitud, tuleb see suunata kas kogumismahutisse või septikusse.

Järgmise tööna tuleb vannituba ehitama hakata. "Esimese asjana tuleb tulevase vannitoa ruum korralikult puhastada, üleliigne lammutada ja sodi minema vedada," selgitab ehitaja Roland Noormägi. Seejärel tuleb kontrollida üle seinad, sest tihti võib juhtuda, et puumajades on palkseinad kohati pehkinud ning võivad vajada vahetamist.

Enamasti on vanematel maamajadel laudpõrand, kuid haruldased pole ka kivipõrandad. "Kuna vannituppa tuleb kanalisatsioon ja veetorud tuua, siis põrand tuleb kindlasti üles võtta," õpetab Noormägi. Samuti tuleb vältida veetorustiku paigaldamist välisseina, sest need külmuvad ära. Vee- ja kanalisatsioonitorud tuleb läbi põranda viia enne valamist.

Kui see on tehtud, tuleb betoonpõranda puhul esmalt teha korralik liivapadi, sellele pannakse isolatsioonikile ja vahtpolüstüreenplaadid soojustuseks. Selle peale paigaldatakse armatuurvõrk ja elektripõrandaküttekaabel. Alles seejärel võib põrandat valama hakata.

Kui keraamilise plaadiga kaetavad vaheseinad ehitatakse kipsplaatidest, tuleb jälgida, et ühekihilise vooderduse puhul oleks aluskarkassivaheline samm võimalikult väike.

Lisaks tuleb niisketes ruumides kasutada niiskuskindlat kipsplaati, mis tuleb katta niiskustõkkega.

Otseselt veega kokku puutuvad pinnad ehk märg tsoon kaetakse veetõkkega, veeauruga kokku puutuvad pinnad niiskustõkkega. "Samas võib kipsplaadi asemel kasutada kiudtsementplaati (Mineriti plaati), mis on niiskusele vastupidavam," arvab Noormägi.

Sooja vee saamiseks tuleb paigaldada boiler, kas siis samasse ruumi või selle vahetus lähedusse.

Kuna vannituba vajab pidevalt värske õhu juurdevoolu, peab ventilatsioon olema korralik.

"Vannitoa õhk tuleks suunata ventilatsioonikorstnasse, selle puudumisel seinast välja," selgitab Primus Saare projektijuht Vello Väli.

Samuti tuleb vannitoa uksele paigaldada õhujuurdevõturestid ning akendel peavad olema spetsiaalsed õhuklapid. "Levinud on ka ventilaatorite kasutamine, mis töötavad mõne aja pärast vannitoast lahkumist," lisab Väli.

Vannitoas tuleb teha ka korralik hüdroisolatsioonitöö. Plaadisegu ja vuugitäidis on poorsed ning loovad veele ja niiskusele aluspinda tungimiseks ideaalse tee.

"Märgade ruumide seinte ja põrandate veetõke peab olema koos vuukide ja läbiviikudega piisavalt tihe et vesi ei jõuaks konstruktsioonidesse," selgitab Väli. Samas peab veetõke olema üsna elastne, et pidada vastu ehitise või konstruktsioonide liikumisele.

Aluspind peab enne hüdroisolatsioonikihi ehitamist olema kuiv. Seinad ja põrand kaetakse elastse hüdroisolatsioonmastsiksiga, seejärel tihendatakse liitekohad, nurgad, toruläbiviigud ja muud kohad.

Toruläbiviigud tuleb isoleerida kangatükkidega, põrandatrapp tuleb aga hüdroisolatsiooniga liita nii, et vesi valguks trapi isolatsioonikihi ja põranda viimistluskihi pealt. Edasisi töid tohib alustada pärast kuivamist.

Mööbel on küll maitseasi, kuid peab eelkõige olema niiskuskindel. Sanitaarseadmete paigaldamiseks ja töölepanekuks on mõistlik tehnik kohale kutsuda.

Et puit niiskuses paremini vastu peaks, töödeldakse seda niiskuskindlate sideainetega, pressimise, pinna töötlemisega niiskuskindlate värvide-lakkide või termokilega. Kui vannituba on väike, siis suurte detailidega hiilata ei saa. Vanni asemel tuleb valida dušš, suured seinariiulid tuleb asendada teisaldatavate korvriiulitega jne. Sanitaarseadmete koha pealt väga kokku hoida ei saa.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:48
Otsi:

Ava täpsem otsing