Suvila kui linnainimese rõõm maal elamisest

Võrreldes põhjanaabritega, kus on üle poole miljoni suvila ja neid aina juurde tuleb, jääb meie suvilaehituse tippaeg kuhugi 1970-80ndatesse. Aega, kui riik linna kivikarbist väljapüüdlejatele tükikese maad eraldas, millele sai püstitada kas kasvuhoone, tööriistakuuri või siis paari toa ja saunaga majakese.

Praeguseks on paljud õnnelikud, kes selle maatüki said, või siis juba nende järeltulijad oma suvila ehitanud ümber aastaringseks elamiseks. Seda põhiliselt ikka pealinna ümbruses, kus maatükid kõrgemas hinnas ja raha rohkem liikumas.

Siiski võib ka mujalt Eestist leida suvilapiirkondadest omanäolise arhitektuuriga uusehitisi. Rääkimata sellest, et mõnel pool on nn daatšad lausa ehedal kujul säilinud. Huvitav, kas ka need võiksid olla miljööväärtusliku elukeskkonna kandidaadid? On ju suviladki nõukaaegse elu peegelpilt, mis kohati polegi ehk nii kõver.

Meil on veel täiesti omaette suveelamise nähtus, nimelt maakodud. Kunagi ikkagi püsielamiseks ehitatud hooned, mis on nüüd kasutusel veel põhiliselt suvekuudel. Muudel aegadel sinna enam lihtsalt ei jõuta kas kiire elutempo, kauguse või läbimatute teede tõttu.

Siiski on ka meilt suvekodude uusehituste laine läbi käinud: peamiselt suurematel saartel, rannikualadel ja väisanud ka Lõuna-Eesti kuppelmaastikku. Eelistatumaks on taasavastatud palkhooned, mida võib leida nii ümarates kui ka kandilistes vormides, kord roo-, kuid mis on enamikus siiski kivikatusega kaetud.

Kogu selle suvilajutuga tahtsin öelda tegelikult vaid seda, et seekordne Oma Maja just selle teema taha piilubki lootuses, et ka lugejale midagi kasulikku silma jääb.