Soomlaste raputav iluotsing

Naissaarel etendus 7. juulil Kristian Smedsi "Jumal on ilu". Kaheksatunnine teatriseiklus sisaldas laeva- ja rongisõitu, tugevaid lavaemotsioone, sooja hernesuppi ja näitlejameisterlikkust.

Soome teatrit ei näe Eestis just sageli. Selle nädala hakul ent andis Smeds Ensemble Naissaarel Omari küünis kolm etendust. Mängiti Paavo Rintala romaani põhjal tehtud Kristian Smedsi lavastust "Jumal on ilu", mis jutustab Soome kunstniku Vilho Lampi elust ja traagilistest iluotsingutest. Soomes kaheksa aastat tagasi loodud lavastust mängiti sealmail vaid aastake, nüüd taasloodi see koostöös Nargen Festivaliga spetsiaalselt Omari küüni jaoks.

Kümnest pildist koosnev kolme ja poole tunni pikkune etendus näitab halastamatu süvitsimineku ja naturalistliku lavakeelega kogu seda valu ja vaeva, läbi mille sünnib kunstniku looming. Kõik etenduses osalevad trupi liikmed - Timo Tuominen, Tarja Heinula, Taisto Reimaluoto, Tuomas Rinta-Panttila ja Katja Kukkola - mängivad kordamööda kunstnikku. Tegemist on justkui järgnevate monotükkidega, mis Vilho Lampi raevukat eluvõitlust avavad.

Ehkki soome keele mitteoskajate jaoks jooksid laval tiitrid, ei olnud tõlge täielik. Vaatajapoolset vastuvõttu ja nüanssidest arusaamist võisid pärssida ka puudujäägid soome ajaloo ja kunstniku eluloo tundmisel. Need vajakajäämised kompenseeris vähemalt osaliselt näitlejate jõuline mängustiil, mis silmatorkavalt rakendus kehakeele kasutamisel.

Kristian Smedsi lavastusvõtete arsenalis võis näha palju erinevaid kujundeid, mis kompromissitu, oma elu enesetapuga lõpetanud kunstniku lugu avasid. Laval purustatakse jääd ja puitu, mängitakse tule ja veega, roomatakse ja tantsitakse…

Teatrietendusele lisaks pakkus teravaid elamusi ka saar ise. Naissaarele viib Pirita sadamast laev Monica, mille sõit kestab tund aega. Paadiomanikel on muidugi võimalus sadamas ka omaenda veesõidukiga randuda. Omari küün, kus üritused toimuvad, jääb sadamast paari kilomeetri kaugusele. Kohalejõudmiseks on etendusepäevadel mitu võimalust: kõndida jalgsi, sõita veoauto kastis või sõita osa teed rongiga. Viimane on küll sellise moega, et kohe pudeneb tolmuks, aga romantika missugune! Teed etendusepaika ääristavad nõukogudeaegsed lagunenud sõjaväehooned, üle mere paistab pealinn.

Kes veel Naissaarel käinud pole, aga huvi on, leiab ehk sellesuvistegi ürituste hulgast meelepärase kontserdi või etenduse ja ühes sellega hea ettekäände kunagist piirivalvesaart kaeda. Paadunud linnainimestel tasuks arvesse võtta, et tikk-kontsadel külavaheteel käia on kehv, riietus peaks olema paindlik ja kotis võiks leiduda sääsetõrjevahend. Suupisteid saab kohapealt, ent kes õhtusöögile laevas loodab, peab pettuma.

Autor: Tea Taruste