Mitmekülgne meediaärimees

Kui panete kolm firmat idanema, on lootust, et ühest saab asja, ütleb Leito, soovitades kõigil eraettevõtlust proovida.

Algul meremeheks, siis kirjanikuks. Läksin Tartu Ülikooli õppima, et saada kirjanikuks, aga ei saanud.

Tõenäoliselt ei. Valiksin midagi maisemat, midagi majandusetaolist, minust ei saanud ju korralikku filoloogi, kirjanikust rääkimata.

Teenisin tudengipõlves Inturistis suviti giidina raha.

Pärast ülikooli läksin ka Inturisti, töötasin seal aasta, siis võeti mind sõjaväkke. Naastes olin lühikest aega välisturismi valitsuses, siis läksin kirjastusse Eesti Raamat. Pean tunnistama, et siiamaani on see mu elu parim töökoht.

Pärast kirjastust oli n-ö poliitiline karjäär, jõudsin olla EKP ja NLKP keskkomitees, aga töö oli enam-vähem sama, ikka meedia. Ja 1987. aastal algas karjäär ajakirjanduses.

Kõige kauem Rahva Hääle peatoimetajana, siis Eesti Sõnumite peatoimetajana ja Sõnumilehe vastutava väljaandjana. Nüüd olen seotud Nelli Teatajaga, mille üks omanikke ja väljaandjaid ma olen.

See on hingega äri, mitte saabaste tegemine, mitte et ma tahaksin alahinnata saabaste tegemist. See pole ainult äri, vaid välja tuleb toode, mis midagi ühiskonnas määrab, millel on resonants. Samas on see keeruline nähtus, ühest küljest pead äriliselt ellu jääma ja teisalt pead tasemel olema. Selline pidev vastuolu on äärmiselt huvitav mudel, mida muudes valdkondades ei ole.

See käivitus 1999. aastal. Otsustasin luua mõne firma. Kolme ärikaaslasega sai loodud raamatukirjastus Tänapäev, kahe ärikaaslasega Elukiri, ostetud sai ka Nelli Teataja. Äriliselt on kõige edukam olnud Tänapäev.

Ei, minu rida on raha ja äriline pool. Turuanalüüs, firma sihid ja aruandlus.

Andsin kirjastuses Kentaur eelmisel aastal välja oma noorsoo luulekogu. Ja mind on mitu kirjastust agiteerinud mälestusi kirjutama. Võib-olla kunagi kirjutangi.

Äri on keeruline, eriti kui oleme jõudnud majanduskriisi, raamatuäriga on samuti. Aga Tänapäev sai tehtud õnnelikul ajal, siis kui turg tõusma hakkas. Toimus huvitav asi: kui vahepeal inimesed võõrdusid raamatute lugemisest, siis nüüd tulid nad raamatu juurde tagasi. Hakkasid liikuma suuremad rahad ja raamatute kirjastamine muutus kasumlikuks.

Praegu on kaks probleemi. Esiteks on raamatud keskmist ostujõudu vaadates liiga kallid, sest kõik hinnad on üles läinud, autoritasud kaasa arvatud. Teiseks on ületootmine, liiga paljud avastasid, et raamatute kirjastamine on hea äri.

Põhimõttelistes asjades tuleb olla printsipiaalne, aga igasugustele vähem tähtsatele asjadele ma erilist tähelepanu ei pööra. On võimalikult tolerantsed ja vabad suhted. Olen ilmselt tolerantsem kui tänapäevased juhid ja karmi turumajandust vaadates võib see olla rohkem nõrkus kui tugevus.

Mulle on antud suur töövõime. Ei taha öelda, et olen töönarkomaan, aga niisama töllerdada ma ei oska.

Olen kõigile öelnud, et minu tööpäeva pikkus on 24 tundi, võite ükskõik mis kellaajal helistada. Kaheksa tunniga ma välja ei tule, see oleks absurd.

Mõtlematu ja kohati solvav sirgjoonelisus inimestega suhtlemises.

Kui ei ole palju raha, tuleb meeles pidada Ameerika majandusteoreetikute lähtepunkti, et kui paned kolm firmat idanema, siis kaks surevad ära ja ühest saab asja. Teiseks, kui midagi tegema hakata, siis arvuta korralikult. Äriplaan kõlab rutiinina, aga valdkond peab olema läbi uuritud.

Lasta paar ettevõtet pankrotti ja siis otsustada, kas on hästi või halvasti. Eestis on vale suhtumine, et kui firma läheb pankrotti, siis on juht äpu. Näiteks Ameerikas on suhtumine hoopis teine. Panktori läbi teinud juhte hinnatakse palju kõrgemalt: nad teavad, mis on vead ja kuidas neid vältida.

Toomas on vitaalne hõbejuus, toimekas ja elurõõmus, olles selle põlvkonna puhul kahjuks üsna haruldane nähtus. Ta on üks vähestest, kes on edukalt vastu pannud ka üleminekuperioodi raskustele meedias.

Hoolimata sellest, et tema analüüs põhineb lihtsatel meetoditel, on ta suutnud ennast teadvustada tõhusa meediaanalüütikuna.

Karmi kesta all on tal peidus pehmem pool, temas on ühendatud sotsiaalne närv ja lüürikuhing.