Kuidas üks munk oma hernestega maailma muutis

29. juuli 2008, 11:04

19. sajandil elanud mungal õnnestus
pärilikkuse põhimõtted omapäi välja selgitada vaid mõne hernetaime abil. Kuigi
Gregor Mendeli töö eesmärgiks oli välja selgitada taimede pärilikkuse
põhimõtted, rakendusid tema ideed hiljem ka inimeste geneetikas ning panid aluse
uuele teadusharule.

Tänapäeval nimetatakse Mendelit geneetika isaks, kuid tema eluajal ei pööratud avastatule kuigi palju tähelepanu. Üheks põhjuseks lisaks ideede uudsusele võis olla ka see, et Mendeli puhul polnud tegemist sugugi tavalise teadlasega, kirjutas LiveScience.

Kuigi Mendel töötas mõnda aega kooliõpetajana ja õppis ka Viini ülikoolis, oli eelkõige tegemist ikkagi täiskohaga mungaga. Ta elas Brno kloostris alates 1843. aastast kuni oma surmani 1884. aastal, olles rohkem kui poole sellest ajast ka kloostri abtiks.

Kui Mendel alustas kloostriaias 1856. aastal oma eksperimente hernetaimedega, mille esialgseks eesmärgiks oli aretada uusi värvivariante ja uurida ristamise mõju, oli ta sõltumatu kõigist ülikoolidest ning avalikkuse eest hästi peidetud.

19. sajandil arvati, et nii taimede, loomade kui ka inimeste tunnused antakse järglastele edasi mõlema vanema tunnuste seguna. Pärilikkust mõisteti kehvasti ning terminit „geen” ei tuntud üldse.

Sellises teaduslikus olukorras alustas Mendel 34 hariliku aedherne liigi uurimist. Hernes on tähelepanuväärne liik oma paljude värvi, pikkuse, õie ja lehtede variantide poolest. Kaheksa aasta jooksul isoleeris Mendel ükshaaval iga hernetunnuse ja ristas saadud sorte, et vaadelda, millised omadused anti järglastele edasi ja millised mitte.

Mendeli üksikasjalik uurimus viis hämmastavate tulemusteni: ta mitte ainult ei avastanud dominantsete ja retsessiivsete omaduste põhimõtte, vaid töötas välja ka matemaatilised valemid, mis seletasid iga omaduse ilmumise sagedust. Tema avastused saab lühidalt kokku võtta järgmiselt:

1. Iga päritava omaduse määravad ühikud (mida hiljem hakati nimetama geenideks), mida antakse järgmisse põlvkonda edasi teistest tunnustest sõltumatult.
2. Iga tunnus koosneb kahest ühikust, millest üks saadakse ühelt ja teine teiselt vanemalt.
3. Kuigi tunnust määrav ühik võib päranduda, ei pruugi tema poolt määratud tunnus antud organismis avalduda, kuid selliseid „peidetud” tunnuseid saab ikkagi edasi anda järgmisse põlvkonda.

Mendeli tööde tähtsust ei tajutud enne 40 aasta möödumist, tükk aega peale tema enda surma. Kuna munk oli teadusringkondades tundmatu nimi, ei pööratud tema originaalis avaldatud uurimistööle erilist tähelepanu. Tema unustatud tööd tõusid uuesti pinnale alles pärast seda, kui arusaam geneetikast oli jõudnud nii kaugele, et tema omapärastesse avastustesse selgust tuua.

Kromosoomide pärandumise teooria pakuti välja alles 1902. aastal. Tegemist oli esimese tööga, mis lähtus Mendeli dominantsete ja retsessiivsete omaduste ideest. Kui Mendeli põhimõtted 20. sajandi alguses lõplikult omaks võeti, hakkas geneetika jõudsasti arenema.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
18. August 2008, 08:32
Otsi:

Ava täpsem otsing