Kultuurses paigas In Vino Veritas veinirestoran

Restoranisaal on sisustatud samas stiilis kui vinoteek - natuke koduselt, natuke luksuslikult, aga väga veiniselt ja hubaselt.

On ka terrass, mille meeleolu loovad ühelt poolt Toompea nõlv, teisel pool Nukuteatri võimas hoone.

Kes veinirestoranist kiiret lõunasööki otsima läheb, peab olema kas paadunud veinijoodik või lihtsameelne klient-on kuningas-usku inimene.

Meie läksime sinna selle suve neljandal soojal õhtul pärast mere ääres veedetud päeva ja meil ei olnud kuhugi kiiret.

Veinirestoranis polnud samuti kellelgi kiiret. Vähemalt meile tundus nii. Mitmekesi köögis rügati, seda me ju ei tea, ettekandjaid oli küll kogu restorani peale üksainus.

Ometi oli sellel ainsal ettekandjal aega veini serveerides selle temperatuuri sobivuse vastu huvi tunda - ikkagi veinirestoran. Kas meie tellitud Chianti pole mitte liiga jahe? Natuke tegelikult oligi, aga soojal õhtul polnud sellest midagi.

In Vino Veritas on täiesti erilist nägu, see ei sarnane ühegi teise Tallinna restoraniga. Võib arvata, et see on omanike nägu, kes ajavad asju nii, nagu neile meeldib. Ja kui leidub inimesi, kellel on samasugune maitse, tulevad need siia sööma ja jooma.

Õieti kõigepealt jooma ja siis sööma, sest veinirestorani kõrval on veinipood-vinoteek, kus sadu ja sadu veine. Ka menüü soovitusnimestikus on veine tunduvalt rohkem kui roogasid.

Veinirestorani menüüs on mõned juustud, mõned singid, oliivid ja crostini misti'd ehk erinevate katetega röstisaiad, kolm-neli eelooga, üks supp, neli pastat ja kaks pearooga, millest üht - veise sisefileed -parajasti ei olnud.

Mulle meeldivad lühikesed menüüd, need on julged, usaldusväärsed, sõltumatud. Lihtsam on uskuda populaarse restorani kümnekonna roa tooraine värskusesse ja kvaliteeti kui inimtühja restorani kolme-neljakümne roa pikkusi lubadusi.

Röstsaiad ja soe kitsejuust sissejuhatuseks veinikõrvaseks valitud, jäime suuremat sööki ootama.

Kõigepealt tuli seenekastmes lõhe. Üksik lõhepraad pani laudkonna sõbralikud suhted mõneks ajaks proovile. Ühelt poolt on paha süüa, kui kolm näljast iga su suutäit silmadega saadavad. Teiselt poolt - ega sellest ühest väiksest lõhetükist kõigile neljale nagunii ei jätku, kui ka oleks raatsinud laiali jagada.

Kui lõhe enam-vähem otsas, said ka ülejäänud kolm ootajat oma lihtsad pastaroad - tagliatelli'd puravikega, tagliatelli'd lõhega ja lasanje. Road olid lihtsad, maitsvad ja nägusad, ainult lasanje lörtsi tekstuuri oleks võinud ühe pastakihiga kohendada.

Desserdiks valisime majakoogi, mis oli ajakohaselt mustikatega, ja kreembrülee - mõlemad päris mõnusad.