Hullud päevad IT tööjõuturul

Palju räägitakse IT tööjõuturu raskest olukorrast, sellest, kuidas programmeerijaid tikutulega taga otsitakse ja neile järjest fantastilisemaid soodustusi pakutakse. IT-firmad kirjutavad artiklite kaupa oma kontorite imelistest oludest ja näitavad fotodel õnnelikke töötajaid. Kõik selleks, et töötaja valiks just selle firma. Ent tingimused on nüüd paljudes IT-firmades sarnased, palgatase kannatab välja vastastikust konkurentsi, muu atribuutika ühtlane. On juba maitseasi, kumba eelistada - poksikotti või firmalogoga seljakotti.

Üldises hullumises on hakanud ka mõni potentsiaalne töötaja hulluma. Idee, et ma olen väga oluline inimene tööandja jaoks, võib hakata varjutama adekvaatset arusaama oma tegelikest oskustest ja võimetest. Soodustused tekitavad kõikvõimsuse uinutava tunde - teen, mis tahan, teil on mind vaja, mitte vastupidi. Mina olen Programmeerija ja minu vajadused rahuldatagu.

See on imedemaa, mitte tegelik elu. Programmeerija ei ole enam kuskil nurgas või öösel nokitsev pitsast elatuv eluvõõras tegelane. Üha enam sarnaneb ta vaba suhtlejaga, kel on lisaks probleemide nägemise võimele ka tahet algatada nende lahendamisi. Seda nii oma valdkonnas kui ka töökeskkonnas. Tehniline töö liigub maadesse, kus rahvast rohkem, seega ka programmeerijaid - suure meeskonna saab kiiresti kokku. Eestis on hinnatud seevastu tegelased, kes suudavad haarata suuremat pilti ja vajadusel välismaiseid meeskondi suunata-hallata.

Öeldakse, et inimesi värvatakse professionaalsete oskuste põhjal ja vallandatakse isikuomaduste tõttu. Tõesti - keegi ei taha töötajat, keda on vaja nunnutada. On töötamiseks head tingimused, tuleb ka head tööd teha. Ettevõtja annab võimalused, aga neid tuleb ise realiseerida. Inimesed jõuavad elus edasi ja neil on head töötingimused sellepärast, et nad on head, mitte sellepärast, et nad on programmeerijad.

Värbamise ja töötamise puhul on tähtsaim ilmselt see, et inimene leiab endale õige koha ja tööandja oma nägu inimese. See on tunnetuse küsimus ja esimesel kohtumisel võib seda õhust veidi aimata. Töötajale jääb mulje firma sisekliimast juba selle põhjal, kuidas talle tööd tutvustatakse ja kuidas "kohalikud" omavahel suhtlevad. Pikemat koostööd arvestades on sellised väärtused, nagu paindlikkus tööajas ja inimlikkus suhetes, kindlasti olulisemad näitajad kui firmalogoga tasuta asjad. Valitakse ju parimaid sõprugi ikka suhtumise ja ühiste arusaamade järgi.

Autor: Kaire Varrak