Kevadtalvised armastused VATis teatris

"See on armastuste lugu," võttis kombinatsiooni kokku lavastaja Tõnu Lensment. Tükis on omavahel põimunud armastus oma riigi vastu ja armastus kahe inimese vahel, mis omakorda sünnitab teistsuguse armastuse oma riigi vastu.

"Asjale lähenetakse eri nurkade all ja erinevatel tasanditel tugeva tunde, armastusega," selgitas Lensment. Loo motoks on tegijad laenanud mõttetera Hermann von Keyserlingilt, kes on öelnud: "Eestlaste juures läheb kaine asjalikkus niikaugele, et küsimustest, mis pole puhtpraktilised, üldse aru ei saada - ideaale läänelikus mõttes pole neil ollagi."

"Kevadtalv 1918" toob vaataja ette sündmused rüüstatud mõisas, millega selle omanik on tulnud jumalaga jätma. Selles lohutus ümbruses saab alguse tundlik ja melanhoolne armulugu keskealise haritlasest krahvi ja tema eesti neiust sekretäri vahel. Samas kajastab näitemäng Eesti omariikluse sünnilugu, mida selle peaks hästi iseloomustama selle pealkiri "Kevadtalv 1918": vabariik on küll välja kuulutatud, kuid Saksa okupatsioon on võtnud tulevikulootuse - nagu märtsis maha sadanud lumi võib korraks suretada iga varakevadise märgi ja tunde.

Autor Indrek Hirv on tunnistanud intervjuus Päevalehele, et on kirjutanud loo sellest, mis talle korda läheb ning sidunud selle siis tellimustööks ette antud teemaga. Stseenid, milles ei ole ajastu painet otseselt tunda, on ta oma elust maha kirjutanud. Ajaloolised stseenid löövad sinna vahele aga oma korduva dissonantsi. Pinget ei hoia üleval mitte liikumine, vaid vaheldumine - näiteks kontrast baltisakslasest krahvi tundleva tegevusetuse ja eestlaste tegususe vahel. "Mu tükk on pigem poeetiline ja filosoofiline kui ajalooline. Suhtedraama ta ei ole - pole ju draama… On ehk lavale pandud poeem," mõtiskles ta samas näidendi žanri üle.

"Kevadtalves" mängivad Elina Pähklimägi, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Maria Lee Liivak, Ago Soots, Meelis Põdersoo ja Tanel Saar, kujunduse autor on Liina Unt.

Autor: Ülle Hallik