Made in China't tasub otsida provintsidest

Kes igatseb puhata valgel liivarannal kookospalmi all, sulistada vees ja juua kirevaid kokteile, ei mõtle esmalt Hiinale. Asjata, sest paradiisisaarel Hainanil on seegi võimalik. Siiski on Hiinat külastades palju enamat, mida nautida ja mis mällu sööbib.

Pekingi lennujaama saabuja ootab kindlasti, et saab seal kõnelda inglise keeles. Olümpiamängud on ukse ees ning inglise keel maailmakeel. Võiks arvata, et ametnikud räägivad seda vabalt ja infotahvlidki on ingliskeelsed.

Ent Hiina pole nagu mõni Euroopa maa, kus veidigi inglise keelt töngates hakkama saab, Hiina on Aasia. Hiinlastele pole vaja inglise keelt, sest neid on miljard. Nad võivad rääkida, lugeda, lobiseda, hotellitube ja lennukipileteid kinni panna oma keeles.

Mõned muidugi kõnelevad inglise keelt, aga isegi nende seas ütlevad vähesed ei, kui pole teiega nõus või ei kavatsegi teie soovi täita. Nende kultuur ja kombed nõuavad alati vastutulemist külalisele, et temaga edasi suhelda. Nad lausa peavad teile midagi pakkuma. Seda tasub meeles pidada, et mitte vihastuda - just teie peate nendega kohanema.

Olümpia eel on võimud muutnud Pekingi täiesti uueks. Enamik vanu linnaosasid on lammutatud, nende asemele kerkisid pilvelõhkujad. Tänavad on parandatud, saastest kollakas-hallikaks tõmbunud rohi värvitud erkroheliseks, et jätaks ehtsa mulje.

Isegi inimesi on õpetatud jätma Lääne külalisi šokeerimata: nad ei tohi tänavale sülitada ega kanda pooleldi üles keritud sportsärke, et lasta päikesel kõhtu pruunistada.

Selle taga seisab sõnum: "Maailm jälgib meid ja see on meie võimalus näidata, kui suurepärane on meie maa. Me pole teistest erinevad, meie linnad ja inimesed on samasugused kui mujal maailmas."

Seepärast on kultuurišokk mõnevõrra väiksem, sest kõik on valmis pakkuma Lääne turistidele seda, mida nad tahavad ja oskavad oodata.

Arvukalt mällusööbivaid paiku leiab keset Hiinat Sichuani provintsist. Selle saastest valkjashallika taevaga pealinnas Chengdus elab kümme miljonit inimest. Pealinn on Sichuani süda, kust suunduda erinevatesse kohtadesse ja kuhu tulla tagasi, kui olete rahvusparkidest väsinud.

Tänaval kõndides võib näha valvureid parteimajade ees ning kui käitute tavalise turistina, ei lubata teil pilti teha. Aga võttes südame rindu ja olles nagu kohalik, näete, et tänavail tunglevast massist hoolimata on elu linnas rahulik.

Vaikne ümbrus, mõned avatud poed, hulk spordiväljakuid, kus mängida kohalikega korv- või jalgpalli. Sport lubab tungida paremini hiinlaste mõttemaailma, keeletõke on pea täielikult kadunud.

Süüa saab kõikjal ja kellaajast hoolimata, igalt poolt võib kaasa haarata ka hiina nn rämpstoitu. Aga võib ka astuda sisse mõnda restorani ja lasta hea maitsta tohutul vürtsikal toidukogusel keset lauda, valides kala või veel podiseva liha vahel.

Autode ja jalakäijate suhtlemine tänaval jätab Lääne inimesele sügava mulje: kuskil ei kohta viha, solvumist ega karjumist. Sealses kultuuris ei astu inimesed üksteisele vastu ega otsi kokkupõrkeid, vaid liiguvad ühtses voolus.

Lihtsaim ja huvitavaim võimalus vaatamisväärsustega tutvuda on istuda Chengdus bussi. Üllatab, kuidas bussijuhid kasutavad signaali. Nad sõidavad pidevalt üle telgjoone, aga vastassuuna masinate hoiatamiseks antakse signaali igas kurvis. Pähe kargab mõte, et see on elu viimane sõit. Varsti sellega harjub ja tuututamine tundub pigem vaalade suhtlemisena - piiksuv duett kogu teekonna vältel.

Teel rahvusparkidesse peatuvad bussid mitmel pool, kus saab hankida süüa ja lasta end pildistada jakkidega. See on ehtne turistilõks. Keegi selleks aga ei sunni ja alati võib istuda kohalikega maha, et süüa riisi, keedetud juurvilju ja liha… hmm, kelle liha? Igatahes teevad vürtsid toidu maitsvaks - kogu suu muutub tuimaks!

Hiina on väga saastunud maa, siiski leidub ka seal teistsuguseid kohti. Kümmekond bussisõidutundi Chengdust põhja pool asub hämmastavalt värske õhuga keskaegne Songpani linn ja selle lähedal Jiuzhaigou looduskaitseala.

2000 m kõrgusel asuv Songpan on vaikne kindluslinn, mis annab võimaluse kogeda ehedat provintsielu. Songpanis võite üllatada, et osa hiinlasi on moslemid - kunagise mongolite sissetungi tagajärg.

Linna peatänav on tüüpiline - kõik kunagised puumajad ehitati pärast 1980ndate lõpus möllanud hävitavat tulekahju ümber -, ent tõeliselt erutav avastusretk algab kell seitse õhtul keskväljakul.

Särama löövad tuled, valjuhäälditest kostab tiibeti rahvamuusikat. Naised hakkavad ringis tantsima, lapsed mängivad nende kõrval palli. Kogu linn hingab ühes kohas ühes rütmis. Kõik naeratavad, valitseb rõõm ning kergendus.

Varahommikul, kui taevas on selge ja kõhus pakitseb kauboitunne, võib istuda hobuse selga ning suunduda lähikonna mägedesse imetlema traditsioonilisi talusid. Retk ei valmista mingeid raskusi, aga vaated on suurejoonelised.

Jiuzhaigou on hingematvalt kaunis mägiorg, mille avastasid metsatöölised alles 1970ndatel ja mis avati turistidele aastal 1984.

Metallist tõkkepuud ja kiirtoidukohad kaitseala sissepääsu juures tekitavad tunde, nagu astuks te Disneylandi.

Kui need selja taha jätta, vapustab silmi ja südant Jiuzhaigou maagiline ilu. Tekib mõte, nagu poleks see enam Hiina. Uskumatult kaunite järvedega rahvuspark - 1992. aastal lisas UNESCO selle maailmapärandi nimekirja - muudab põhjalikult teie arvamust Hiinast.

Kümnetes värvitoonides sillerdava veega järved köidavad teid jäägitult. Värvikirevuse tingib kaltsiumkarbonaadi suur kontsentratsioon. Pilgu võib heita otse järve põhja. Mõnedki surnud puud ja muud taimed jätavad mulje, nagu oleks nad kaetud heleda tuhaga - seegi on karbonaatide tagajärg.

Rahvuspargis ei tohi ööbida, siiski leiab hõlpsasti voodikoha mõnes tiibeti külas, mis lubab imeilusat loodust nautida ka pärast sulgemist ning varahommikul, kui seal ei liigu veel liiga palju rahvast. Pärast pikka matka pargis pakub tiibetlasest võõrustaja kohalikku toitu, kuuma dušši ja puhtaid linu paksu sooja teki all.

Siseturism on arenenud väga kiiresti. Hiinlased saabuvad kümnete kaupa bussidega, giidid kasutavad info jagamiseks valjuhääldeid, kuid inimesed nende juttu ei kuula, eelistades omal käel fotosid klõpsida.

Kahe imelises pargis veedetud päeva järel muutub teie arvamus Hiinast radikaalselt -

seda eriti pärast sooja vastuvõttu tõeliste tiibeti rahvusroogadega ehtsas tiibeti restoranis. Jakipiima esmakordne maitsmine, Tiibeti lugude kuulamine ja sealsete tantsude nautimine annab retkele erilise tähenduse. Kõige tähtsam pole see, kus oled käinud, vaid see, kuidas oled suutnud mõista teisi ja seeläbi iseennast.

Üks küsimus jääb siiski õhku. Kuidas oli võimalik, et org jäi 1980ndateni avastamata? See on nähtavasti üks Hiina paradokse. Nn maailma tehas on hiiglaslik ja tohutu riik, kus enamik inimesi pole kokku puutunud moodsa kapitalistliku elulaadiga, millesse Hiina praegu kiiresti tormab.

Autor: Nicolas Gomes De Carvalho