Novaatori uudised

Villu Päärt 08. august 2008, 00:00

Kui Pekingi olümpia ametnikud eelmisel nädalal sootestimislabori püsti panid, tõstis rahvusvaheline meedia hädakisa: kas tõesti peavad naissportlased võistlemiseks jälle läbima alandava ja tõenäoliselt vähetõhusa sookontrolli?

Selliste hirmude alus peitub olümpiamängude ajaloos, kuid seekord osutuvad need ilmselt alusetuks. Praegu kasutatakse Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) sootestimislaboreid vaid juhul, kui mõnel ametnikul üksikute sportlaste suhtes kahtlusi tekib, kirjutas LiveScience.

"Kahjuks tehti Pekingis avaldused, mis jätsid mulje, nagu toimuks Pekingis sportlaste soo kontrollimine," ütles ROKi meditsiinikomisjoni esimees Arne Ljungqvist. "See on vale. Naiste soo kontrollimine, mis sai alguse 1968. aastal, lõpetati enne 2000. aasta Sidney olümpiamänge teaduslikel ja eetilistel põhjustel."

Massilisest soo kontrollimisest loobuti, kuna sellega ei suudetud avastada naistena esinevaid mehi, küll aga sorditi ebaõiglaselt välja geneetiliste või hormonaalsete häiretega naissportlased. Paljud eksperdid arvavad, et tänapäevaste rangete dopingutestide kõrval on sootestid ülearused.

"Dopingukontrollis peab sportlane andma uriiniproovi kontrollija juuresolekul," ütles Florida rahvusvahelise ülikooli meditsiinikolledži günekoloog Joe Simpson. "Mehel ei ole võimalik naisena esineda, kui ta peab kellegi nähes urineerima." Sookontrollist on loobutud, sest see ei kindlusta ausamaid võistlustingimusi.

Olümpiaorganiseerijad algatasid sookontrolli Mexico olümpiamängudel 1968. aastal, kartuses, et Ida-Euroopa riigid on medaliarve tõstmiseks võistlema saatnud naisteks maskeerunud mehi. Samuti oli tol ajal küllaltki levinud steroidide, näiteks meessuguhormooni testosterooni kasutamine, mille tagajärjel muutusid naised väliselt mehelikumaks.

Head kavatsused ei aidanud leida siiski ühtegi maskeerunud meest. Selle asemel karistati sookontrollis sportlasi, kellel esinenud häired mõjutasid sugukromosoome või genitaalide väljanägemist. Teadlaste sõnul oli nende sportlaste diskvalifitseerimine ebaõiglane, kuna nende mutatsioonid ei andud neile teiste sportlastega võrreldes mingit eelist.

Esialgu pidid naissportlased läbima põhjaliku riieteta läbivaatuse. Hiljem kasutati kromosoomiteste, millega sai avastada mutatsioone sugukromosoomides.

Üks jooksja, Maria Jose Martinez-Patino, kaotas oma esikoha Hispaania meistrivõistlustel 60 m tõkkejooksus aastal 1986, kui testid näitasid, et naise XX-sugukromosoomide asemel olid tal mehe XY-kromosoomid. Ta pidas maha pika võitluse, et saada 1992. aasta Barcelona mängudeks võistluskeelust lahti, kuid tema tippvorm oli selleks ajaks seljataga ning ta jäi kõigest kümne sajandikuga kvalifikatsiooniukse taha.

"Kaotasin oma sõbrad, kihlatu ja energia," ütles Martinez-Patino 2005. aastal antud intervjuus. "Kuid teadsin, et olen naine ja et mu geneetiline erinevus ei andnud mulle ebaausat füüsilist eelist."

Sidney mängude eel otsustati, et sookontroll on ebavajalik sportlaste paljastava riietuse ja rangete dopingutestide tõttu. 2004. aasta Ateena mängudest alates võivad võistelda ka soomuutuse läbi teinud transseksuaalid. Ekspertide sõnul on raske ja aeganõudva soomuutusprotseduuri läbi teinud sportlased nagunii oma parimad võistlemisaastad selja taha jätnud.

Naiseks saanud meeste kasv ja luustiku struktuur võivad jääda siiski eeliseks, kuid mitte rohkem, kui tavalistel võistlevatel naissportlastel. "Me ei diskrimineeri ju naiskorvpallureid või võrkpallureid nende kasvu pärast," tähendas Simpson. Lisaks märgivad arstid, et selliseid mehi on raske leida, kes muudaksid end naisteks vaid eesmärgiga võistlustel paremaid kohti saada.

Küsimuseks on, kas sookontrolli üldse vaja on isegi nendel harvadel kordadel, kui ametnikud otsustavad selle ellu viia. Küsimus kerkis hiljuti, kui India jooksja Santhi Soundarajan kaotas 2006. aastal Aasia mängudel saadud 800 meetri jooksu hõbemedali ning üks ametnik nõudis testide tegemist.

Kuigi kõrvaltvaatajatele jäi olukord segaseks, võeti sportlaselt medal ära ning ta tunnistati meheks. 2007. aastal üritas Soundarajan enesetappu ja langes koomasse, kinnitades selle ajani järjekindlalt, et ta pole reeglite vastu eksinud. Soundarajanile oli välja antud ka naise sünnitunnistus.

"Arvan, et tal on lihtsalt haruldased häired soolises arengus," ütles ROKi nõustanud endokrinoloog Myron Genel. "Selle avalikuks tegemine ja meediale teatamine oli täiesti kohatu."

NASA maandur Phoenix suutis esimest korda leida kindlaid tõendeid, et Marsi pinnaseproovis leidub vett.

Seega on leidnud kinnitust tees, et Marsil on vett ning kunagi võis Marss olla isegi elamiskõlbulik, kirjutas BBC.

Viimasel ajal on Phoenixil olnud probleeme pinnaseproovide robotkäega laborisse analüüsimiseks viimisega, kuid nüüd paistavad need raskused seljataga olevat, mis lubab NASA-l missiooniga vähemalt septembri lõpuni edasi minna.

Alates maandumisest selle aasta 25. juunil on Phoenix otsinud märke elu esinemisest või selle kunagisest võimalikkusest. Phoenix on varustatud keemialabori, gaaside analüüsimiseks mõeldud kuumuti, mikroskoobi ja kaameraga. Phoenix on võimeline pinnaseproovide lisaks Marsi pinnalt üles korjamisele ka pinnasesse kaevuma.

"Siiani on Marss näidanud end huvitava uurimisobjektina," ütlesid teadlased Arizona ülikoolis toimunud pressikonverentsil. "Oleme saanud vihjeid veest varemgi. Näiteks Mars Odyssey on vee olemasolu orbiidilt kindlaks teinud, kuid nüüd on esimene kord, kus Marsi vett on katsutud ja analüüsitud vahetult," ütles missiooniga seotud teadlane William Boynton.

Proovidest ei ole leitud orgaanilisi molekule, kuid nende avastamiseks mõeldud analüüside tegemine võtab veel mitu nädalat aega.

Missiooni juht Peter Smith ütles, et leitud jäätükkide analüüsimisel üritatakse teada saada, kas jää on olnud kunagi sulanud olekus, mis on elu võimalikkuse seisukohalt kriitilise tähtsusega küsimus.

NASA avaldas ka panoraamfoto maanduri ümbrusest, mis on kokku pandud mitme nädala jooksul tehtud 400 väiksemast ülesvõttest.

Uus uurimus kinnitab, et Saturni suurima kuu Titaani lõunapoolusel asub hiiglaslik peegelsile järv.

"Tegemist on esimese vaatlusega, mis tõestab vedelikuga täidetud järve olemasolu Titaanil," ütles uurimust juhtinud Arizona ülikooli teadlane Robert Brown.

Ontario Lacuse nimelise järve läbimõõt on 235 kilomeetrit, pindala 20 000 ruutkilomeetrit. Järv koosneb peamiselt metaanist ja etaanist, Maal gaasilises olekus süsivesinikest, mis Titaani jääkülmas kliimas on vedelad, kirjutas LiveScience.

Maa Kuust 1,5 korda suurem Titaan on ainuke teadaolev Päikesesüsteemi kuu, millel on planeedi-sarnane atmosfäär.

Brown ja tema kolleegid kasutasid Cassini visuaalse ja infrapunakaardistamise spektromeetri võimet piiluda läbi Titaani ümbritseva vatisarnase süsivesinikest koosneva loori, mis asub kuu pinnast 1000 kilomeetri kõrgusel. Mõõtmised näitasid järve struktuuri kolme osa: kaldajoont; niinimetatud randa, mis moodustub etaanisegu aurumisest järgi jäänud materjalist; ning järve sisemust, mis ülejäänud osast selgelt tumedamana paistis.

"Järv tundub olevat osaliselt aurustunud, mis on ka igati loogiline, sest lõunapoolusel lõppes just suvi," ütles Brown. "Maksimaalne aurumine peaks enam-vähem läbi olema ja järves on ikka veel palju vedelikku järel."

Kuidas tunduks järve vedelik, kui sinna sisse astuda, jättes arvestamata tapvad külmakraadid? "Etaani-metaani vedel segu oleks veest väiksema viskoossusega," ütles Brown. "Kui sellest sõrmi läbi vedada, ei tunnetaks veega sarnast vastupanu."

Šveitsi ettevõtte Cree poolt loodud auhindu võitnud auto SAM mahutab 90protsendiliselt ümbertöödeldavasse keresse kaks reisijat. Emissioonivaba 15kilovatine elektrimootor kasutab akut, mille laadimiseks kulub vaid kuus tundi. Septembris kavatsetakse välja lasta esimesed 500 autot, 2009. aastal loodetakse valmis teha veel 5000 autot, kirjutas Inhabitat.

Cree eesmärk oli väikeste investeeringute, tootmiskulude ja käsitlemishinna juures välja töötada nii hinna, sõidumugavuse, turvalisuse kui ka ümbertöödeldavuse poolest silmapaistev auto. Auto mootor tarbib 100 kilomeetri läbimiseks 5 kWh ning muudab elektrienergiaks ka pidurdamise ja mäest alla veeremise kineetilise energia.

Auto prototüüp on kasutamiseks heaks kiidetud ning Zürichi ja Baseli tänavatel sõidab juba ringi 80 katseautot. Selle aasta jooksul plaanitakse tootmist suurendada ning hakata autosid müüma hinnaga 6600 eurot.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:40
Otsi:

Ava täpsem otsing