Perefirma annab paindlikkuse

"Me ei pea asjade arutamiseks minema esmaspäeval kell kolm koosolekuruumi, võime seda vajadusel teha ükskõik millisel õhtusel ajal," toob ta näite.

Sugulane, kes töötas Tartu Ülikooli raamatukogus, kutsus mind enda juurde raamatukogu vaatama. Kui mul tekkis hirm, et ma majandusteaduskonda sisse ei saa, istusime sõbrannaga Tallinnas Peda trepil, ja otsustasime, et kuna raamatukogundus annab laia baashariduse, otsustame selle kasuks. Aga kolmandal kursusel sain ma aru, et ega minust raamatukogundusinimest ei saa.

Minu esimene töökoht oli Teatriliidus, kui see hakkas kolima oma majja. See oli huvitav aeg, kuna mul oli võimalus paigutada katusekorruse uutesse ruumidesse raamatukogu. Töötempo oli mõnusalt mõõdukas, mul oli aega huvi pakkuvaid raamatuid ka lugeda, näiteks teatri ajaloost.

Mind ümbritsesid kultuuriinimesed, mäletan, et tihti lihtsalt istusin ja kuulasin, mida teatriinimesed räägivad. See oli teadmisterohke aeg.

See oli periood, kui Eestis oli äriühingute loomise laine, kõik algas Eestis nullist. Tõuke andis minu abikaasa ema, Maie Lõhmus, kes nüüdseks on olnud juuksur 50 aastat. Tema saatis meid sõbrannaga vaatama raamatukokku ajakirju, et saada võistluse jaoks soenguideid.

Selgus, et oli ainult kaks saksakeelset ajakirja. Sealt vupsatas idee, et äkki peaks ise tegema ühe korraliku eestikeelse moe- ja iluajakirja.

Ühel hetkel oli pall veerema lükatud, nii et me ei saanud enam rattast välja. Idee tekkis suvel ja novembris ilmus ajakirja esimene number.

Pärast seda, kui Tartu Ülikooli magistriõppe lõpetasin, tundsin, et ajakiri on sedavõrd käima läinud, et me ei pea enam kahe omanikuna igapäevaselt tegutsema. Panin ennast huvi pärast CV-portaali üles, et näha, milliseid pakkumisi mulle tulla võiks.

Ei läinudki palju aega, kui tuli huvitav pakkumine Radiolinjast. Pakkumine suhtekorraldusjuhi ametikohale oli arvatavasti seotud sellega, et olin meediaga kokku puutunud, ühised jõujooned olid olemas.

Erki ja Indrek Lõhmus olid Salon+ salongiketi loonud ja loomulikult oli kodus arutluse all, kuhu salonge teha ja kuidas neid arendada, olin teemas sees.

Mul oli kogu aeg kõrvalt ütlemist, et miks ma ei tee nii ja naa. Jalutasime ühel päeval Erkiga (abikaasa Erki Lõhmus - toim) Kristiine keskuse salongist mööda ja nägime mingisuguseid puudujääke, nii et ütlesin Erkile, et miks ta siis ei tee seda, millest me ühtemoodi aru saame, et see nii võiks olla. Ja tema ütles, et eks tulgu tehku ma siis ise. Kahe minuti pärast vastasin, et vaat kui tulen ja teengi.

Hakkasime seda mõtet arutama, selleni välja, et paberile said kirja pandud plussid ja miinused. Peale jäi tahtmine ise oma arusaama järgi midagi ära teha.

Ei tekita. Me ei pea ootama, et minna esmaspäeval kell kolm koosolekuruumi, et arutada asjad läbi. Me saame ükskõik millisel õhtusel ajal hetkeks kokku ja arutame teema läbi, ilma et keegi tunneks ennast puudutatuna, et peab töövälisel ajal asju ajama. Ta on nii enda oma, teame, kuhu me tahame ettevõttega jõuda, nii et pole vahet, millal ja kuidas me seda kõike teeme.

Millised Teie igapäevased tööülesanded on?

Kõige rohkem pean tegelema personaliküsimustega: kontakti hoidmine salongidega, erinevad reklaamiprojektid, töötajate värbamine, koolitamine ja arendamine. Tahaksin jõuda rohkem tegeleda turundusliku poolega, aga personali valdkonnas on vaja veel palju ära teha.

Töötaja peab uskuma meie kontseptsiooni ja olema veendunud, et see on õige ja hea, kaasa arvatud muudatustega, mida me juurde toome. Ta peab olema veendunud, et ta on inimene, kes tahab pakkuda parimat teeninduskvaliteeti. Põhiline on positiivne eelhoiak ja ettevõttesse uskumine.

Oluline on ka tahe õppida ja areneda. Kuna iluvaldkond areneb toodete osas kiiresti, on õppimisvõime oluline.

Olen järje- ja põhimõttekindel. Ja tahan, et asjad oleksid konkreetselt paigas.

Kindlasti hirmutan. Pärast ühte viimast äkkvisiiti, mis tõi kaasa paraja tormi veeklaasis, analüüsisin, miks see nii oli ja mis selle põhjustas.

Tegime ühel laupäevasel hommikul koos rahvusvahelise koolitajaga Inglismaalt Tallinna salongides tiiru ilma ette hoiatamata. Kui kliendid võivad uksest sisse minna, siis omanikud seda enam.

Salongides, kus asjad olid korras, pahameelt ei tekkinud ega negatiivsust polnud.

Töötajatel, kel oli hoiakutega probleeme ja salongides, kus ei olnud kõik nii, nagu eelmisel koolituspäeval olime kokku leppinud, tekkis pahameeletorm, mis paisus päris suureks. See nõudis lausa hilisemat selgitamist, et miks me selliseid visiite teeme.

Arvan, et olen endiselt seotud perefirmaga, kas ka samasuguses rollis, ei oska ega julge praegu öelda.

Helena on sihikindel. Ta on hea planeerija, jõuab palju, suure empaatiavõimega. Tal on head läbirääkimisoskused, ta on hea kuulaja, samas oskab ta omi vajadusi selgitada ja välja tuua. Kuigi tal on oma arusaam, on ta samas avatud ka teiste lahendustele, kaotamata samas eesmärki, kuhu välja jõuda tahab.

Helena on tark naisterahvas, ta oskab õppida inimsuhetest ja kogemustest, tal on hea kohanemisvõime. Tema üks suuremaid hobisid on reisimine, mis samuti inimest rikastab. Kui mõnel inimesel on optimistina pea liialt pilvedes, siis Helena on realistlik optimist.