Sõda Gruusias on sõda Lääne pärast

Praegu, kui ma seda kirjutan, peab Venemaa sõda minu kodumaa vastu.

Reedel ületasid sajad Vene tankid Gruusi piiri ning Vene lennukid pommitasid Gruusia lennujaamu, sõjaväebaase, sadamaid ja turge. Paljud on surnud, veel enamad haavatud. See sissetung, mis meenutab Afganistani 1979. ja Praha kevadet 1968. aastal, ähvardab lõhkuda rahvusvahelise julgeolekusüsteemi stabiilsuse.

Milleks see sõda? Nii küsib minu rahvas. Gruusia pole seda sõda alustanud ega valinud.

Selle sõja kavandas Kreml. Juba varem tänavu püüdis Venemaa Gruusiat provotseerida, sisuliselt annekteerides Abhaasia, ühe meie separatistlikest aladest. Kui me vastasime vaoshoitult, viis Moskva võitluse Lõuna-Osseetiasse.

Sõja avalik põhjus on lahendamata separatistlik konflikt. Ent tegelikult peetakse seda Gruusia iseseisvuse ja tuleviku pärast. Ja ennekõike on see sõda selle pärast, millises Euroopas elavad meie lapsed. Olgem ausad: selles konfliktis otsustatakse vabaduse tulevik Euroopas.

Ükski varem NSV Liitu kuulunud maa pole liikunud rohkem ühendava demokraatia, korruptsiooni väljajuurimise ja sõltumatu välispoliitika poole kui Gruusia. Seda kõike soovibki Venemaa purustada.

Seepärast on selle konflikti teemaks meie ühised Atlandi-ülesed väärtused: vabadus ja demokraatia. Praegu võideldakse väikerahvaste õiguse pärast elada vabalt ja otsustada omaenese tuleviku üle. Kaalul on ühelt poolt 20. sajandi suurvõimude võitlus mõjuvõimu pärast ja teiselt pooltintegratsiooni ja ühtsuse tee, mille 21. sajandil valis Euroopa Liit. Gruusia on teinud oma valiku.

Kui minu valitsus 2004. aastal rahumeelse revolutsiooni käigus võimule tuli, pärisime mittetöötava riigi, mida nõrgestasid kaks 1990ndate algusest saati lahendamata jäänud konflikti. Ma lubasin oma kodumaa taas ühendada - mitte relvajõul, vaid muutes Gruusia ligitõmbavaks. Ma tahtsin, et konfliktipiirkondades elavad inimesed saaksid osa sellest õitsvast demokraatlikust maast, milleks Gruusia võis saada - ja saigi.

Samas vaimus püüdsime arendada sõbralikke suhteid Venemaaga, kes on Gruusia naaber ja jääb selleks alati. Me püüdsime luua tihedaid sidemeid, mis põhineksid vastastikusel lugupidamisel teineteise sõltumatuse ja huvide suhtes. Pidades silmas Venemaa huve, rõhutasime samas, et me ei kauple oma iseseisvuse ja suveräniteediga. Me järgisime Gruusia rahva valikut - püüelda tihedamate majanduslike ja julgeolekusidemete poole Euroopaga.

Oleme töötanud selle nimel, et tuua Abhaasia ja Lõuna-Osseetia rahumeelselt tagasi Gruusia rüppe tingimustel, mis kaitseksid täielikult nende alade elanike õigusi ja huve. Aastate vältel oleme pakkunud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia juhtidele otsekõnelusi, millel me saaksime kõnelda oma kavast anda neile võimalikult ulatuslik autonoomia Gruusia rahvusvaheliselt tunnustatud piiride raames.

Ent Venemaa, kes sisuliselt kontrollib separatiste, vastas meie pingutustele otsese anneksioonipoliitikaga. Kuni meie kirjeldasime Abhaasia ja Lõuna-Osseetia elanikele oma visiooni ühisest tulevikust, võttis Venemaa võimu separatistlike reEiimide üle aina kindlamalt enda kätte. Kreml määras isegi Vene julgeolekuohvitserid ameteisse separatistlikes valitsustes.

Venemaa sekkumine meie siseasjadesse rikkus jõhkralt rahvusvahelisi norme. Kuid tema tegevuse muutis veelgi nahaalsemaks tõik, et 1990ndate algusest peale usaldati Venemaale rahuvalve ja vahendustegevus Abhaasias ning Lõuna-Osseetias. Ausa vahendaja asemel sai Venemaast konfliktide otsene osapool ja nüüd juba ka avalik agressor.

Kui Euroopa laiendas oma julgeolekuinstitutsioone Musta mereni, pöördus minu valitsus Lääne rahvaste, eelkõige aga Euroopa valitsuste ja organisatsioonide poole palvega võtta endale juhtroll meie separatistlike konfliktide lahendamisel. Igasuguse lahenduse võtmeks on pea kaks aastakümmet tagasi loodud ning Venemaa mõjualuste rahuvalve- ja vahendusstruktuuride asendamine tõelise rahvusvahelise pingutusega.

Ent Euroopa hoidis distantsi ja, nagu võiski arvata, eskaleeris Venemaa provokatsioone. Meie sõbrad Euroopas soovitasid säilitada vaoshoitust ning loota diplomaatiale. Me järgisime nende nõuandeid ning astusime järgmise sammu, pakkudes üha uusi ideid konfliktide lahenduseks. Veel sel kevadel pakkusime separatistide juhtidele laiaulatuslikku autonoomiat, rahvusvahelisi garantiisid ja ulatuslikku esindust meie valitsuses.

Meie rahupakkumised lükati tagasi. Moskva soovis sõda. Aprillis hakkas Venemaa käsitlema Gruusia piirkondi Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat kui Vene provintse. Taas palusid me sõbrad Läänes meil rahulikuks jääda - ja nii me tegimegi. Ent rahuvalve varjus saatis Venemaa Abhaasiasse langevarjureid ja raskekahurväge. Korduvad provokatsioonid püüdsid tuua Gruusia sõja lävele.

Kui see ei õnnestunud, pööras Kreml oma tähelepanu Lõuna-Osseetiale, käskides oma sealsetel käsilastel tihendada rünnakuid Gruusia positsioonidele. Minu valitsus vastas ühepoolse relvarahuga; separatistid hakkasid ründama rahulikke elanikke ja Vene tankid tungisid üle Gruusia piiri. Meil polnud muud valikut kui kaitsta oma elanikkonda ja taastada põhiseaduslik kord. Moskva kasutas seda ettekäändena täiemahuliseks sõjaliseks sissetungiks Gruusiasse.

Viimastel päevadel on Venemaa rünnanud Gruusiat kõigi vahenditega. Vene tankid on voolanud Lõuna-Osseetiasse. Vene lennukid on pommitanud mitte üksnes Gruusia sõjaväebaase, vaid ka tsiviilelanikke ja majanduslikku infrastruktuuri, sealhulgas hävitanud Phothi sadama Musta mere rannikul. Venemaa Musta mere laevastik koguneb nüüd meie rannikule ja Abhaasias toimub täiendav pealetung.

Mis on selles sõjas panusteks?

Ennekõike on kaalul minu kodumaa tulevik. Gruusia rahvas on ütelnud selgel valjul häälel, et nad näevad oma tulevikku Euroopas. Gruusia on muistne Euroopa rahvas, seotud Euroopaga ühise kultuuri, tsivilisatsiooni ja väärtuste kaudu. Jaanuaris hääletasid kolm neljast Gruusia elanikust referendumil NATOsse kuulumise poolt. Nende eesmärkide üle ei kaubelda; nüüd maksame me täit hinda oma demokraatlike püüdluste eest.

Teiseks on kaalul Venemaa tulevik. Kas selline Venemaa, mis peab agressiivseid sõdu oma naabritega, võib olla Euroopa jaoks partner? On selge, et Venemaa praegune juhtkond püüab taastada neokolonialistlikul kujul oma võimu kõigi territooriumide üle, mida Moskva on kunagi valitsenud.

Kui Gruusia langeb, tähendab see ka Lääne langemist kogu endises Nõukogude Liidus ja kaugemalgi. Meie naaberriikide juhid - olgu siis Ukrainas, teistes Kaukaasia riikides või Kesk-Aasias - peavad mõtlema, kas vabaduse ja iseseisvuse hind pole ehk tõesti liiga kõrge.

Autor: Mihheil Saakashvili