Sinimustvalge püsimine kunstis

Ragne Nukk 15. august 2008, 00:00

Eelnevalt Tartus ja Narvas eksponeeritud näitus keerleb Aleksander Vardi 1938. aastal valminud kolmeosalise pannoo ümber. Eesti Üliõpilaste Seltsi tellitud monumentaalmaal kujutab kolme eesti rahvuskultuuriliselt olulist sündmust - "Kalevipoja" ettelugemised, riigilipu pühitsemine ja tudengite Vabadussõtta minek.

Töö oli originaalis 10 meetrit pikk, kuid kaks osa sellest on hävinud. Vanade säilinud fotode põhjal on tehtud aga fotosuurendused, et anda vaatajale aimu originaali suursugususest.

Näituse üks eesmärk oleks justkui demonstreerida, kuidas trikoloori tähendus läbi aegade on teisenenud ja kuidas see praeguseks on muutunud peaaegu marginaalseks. Esimese vabariigi ajal väljendas sinimustvalge uhkust, patriootilisust ja omaenda higiga kättevõideldud vabadust.

Okupatsiooni ajal tähistas see värvikombinatsioon igatsust, kaotusevalu, aga ehk ka pidepunkti üldises kaoses ning toimis pideva rahvustunde säilitajana üleüldises ajupesus.

Muidugi olid kunstiametnikud nõukogude ajal väga tähelepanelikud nende kolme värvi kasutamise suhtes ja ükski neist töödest tollal näitustele ei pääsenud.

1980. aastate lõpus tuli sinimustvalge kunstis esile jõulisemalt kui kunagi varem. Need värvid ei olnud unustusse vajunud. Küll aga vabanes meie trikoloor tol perioodil nagu alateadlikust olekust ja justkui sündis taas. Muidugi ei jätnud ka kunstnikud seda värvikombinatsiooni kasutamata.

Vaimukalt, kuid karmilt on Ilmar Kruusamäe 1988. aastal kujutanud sinimustvalgel taustal punaste hullunud ratsahobuste kaljuäärest all jooksmist, töö nimi "Punase mere äärde".

Teine töö "Seis" ilmestab hästi Nõukogude Liidus tekkinud saatuslikku lõhet, mis osutus soodsaks pinnaseks okupeeritud riikidel oma iseseisvuse taastamiseks.

Kõik, kes mäletavad, teavad, et uuesti kättevõideldud vabadusega oli alguses keeruline hakkama saada. Nullist alustamine tähendas raskusi kõikides eluvaldkondades. Tundus, et kui tuli aeg tõsiselt riigi ülesehitamise kallal tööle hakata, unustasid nii mõnedki laulva revolutsiooni aegse innustuse.

Samas oli vabas demokraatlikus riigis õigus öelda kõigil oma arvamus.

Ka kunstnike olukord oli 1990ndate alguses väga raske ja oma suhtumist riigi toimimisse väljendati loomulikult loomingu kaudu. Teisalt on kunstielu end alati ja igal pool võimule vastandanud. Ei saa kõrvale jätta sedagi, et kunst väljendab rahva meelestatust ja sotsiaalseid möödalaskmisi.

Kõige uuemad tööd jälgivadki viimast joont, viidates eelkõige ühiskonnas levivatele väärarusaamadele ja suhtumisele. Näitena võib tuua Ly Lestbergi matuseautot kujutava töö näituselt "Eesti" 2006. aastal ja Lapini "Uussõnad".

Näitusel võiks igaüks mõelda, mida ja kas üldse sinimustvalge talle isiklikult tähendab.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:56
Otsi:

Ava täpsem otsing