Mängukirg on tõsine haigus

Artikkel

- Uudised
- Tõnis Rüütel
- 20. august 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mängukirg on tõsine haigus
Hasartmängukirg on haigus nagu iga teinegi sõltuvushäire. Ja nii nagu ühiskond peab tegelema joomatõve ohjamise ning ravimisega, on ka mängurluse kontrolli all hoidmine meie ühine mure.
Psühholoogid väidavad, et umbes 5 protsenti elanikkonnast on mõne sõltuvuse küüsis. Selle 5 protsendi hulgas on ka õnnemängurid, keda on aga mitu korda vähem kui näiteks alkohoolikuid.
Enamik mängijaid käib kasiinos alla kümne korra aastas ja suudab oma mängu täielikult kontrollida. Mängusõltlasi on õnnemängijate hulgas uuringute andmetel umbes 3 protsenti.
Psühhoterapeutide sõnul läbib haige kolm faasi. Esimeses haigusfaasis ta võidab ning see kestab tavaliselt üks kuni kolm aastat. Teises faasis sõltlane kaotab kõik, võtab laenu, et kaotatu tagasi võita, ja mängib maha ka laenatud raha. Kolmandas faasis rikub 90 protsenti mängijatest seadust, et oma kirge finantseerida, sest tema mängusoov on muutunud kontrollimatuks.
Nii liigjoomine kui ka äärmuslik mängukirg on pahe, kuid seda põhjustava tegevuse täielik keelamine pole andnud kunagi head tulemust. Vältimaks illegaalset mängurlust, mis käivitaks terve kuritegeliku ahela, on riik õnnemängude korraldamise legaliseerinud karmide piirangute ja maksudega. Uskuge mind: kasiinoettevõtja tunneb ühiskonna eest samasugust vastutust kui viina- või õlletehase omanik.
Eestis on hasartmängude korraldajate enda initsiatiivil algatatud võimalus mängusõltlasel seada endale kasiinosse sisenemise keeld. Ja üle poole tuhande inimese on sellise tõkendi endale ka seadnud. Kasiinod teevad seejuures vabatahtlikult jõupingutusi sisenemiskeelu toimimiseks.
Inimene, kes kõik oma või perekonna säästud kasiinos maha mängib, on hasartmängukorraldajatele tõeline nuhtlus. Esiteks ei saa olla jätkusuutlik tegevus, mis omaenda klientuuri kaotab. Teiseks pöörab mängutõppe nakatanu nii oma lähikondsete kui laiemalt kogu ühiskonna pahameele kasiinode vastu. Kolmandaks on laostunud sõltlane alati potentsiaalne oht nii teistele kasiinokülastajatele kui ka kõikidele avalikus kohas liikuvatele inimestele.
Hasartmängukorraldajad, kelle tegevuse on riik tugevalt maksustatud, on suunanud oma energia selle maksu osaliseks kasutamiseks probleemsete inimeste aitamiseks. Kui riik seadustaks, et kas või ainult 1 protsent praegusest hasartmängumaksust ehk ca 4 miljonit krooni läheks probleemsete inimeste rehabiliteerimisabiks, oleks see märkimisväärne samm. Eesti Hasartmängude Korraldajate Liit teeb sellise ettepaneku uue hasartmängumaksuseaduse muudatuste eelnõusse.
Kasiinooperaatorite ja erialaliidu võimalused sõltlasi abistada on piiratud. Oleme teinud hoiatavaid-selgitavaid infovoldikuid ning selgitanud probleeme eri tasemel otsustajatele. Kuna riigil on kogemus alkoholismi ravikeskuste ning alkohoolikute tööturul toetamisega, on õiglane jätta mängusõltlastele suunatud praktiline abitegevus riigi õlule. Mängukorraldajad rahastavad seda maksude kaudu.
Pika sammu mängusõltuvuse ohjamiseks astub riik uue hasartmänguseaduse vastuvõtmisega ja jõustamisega 1. jaanuaril 2009. Seadus toob kõigi mängusaali sisenejate kohustusliku registreerimise. Mängusõltlaste registrit hakkab pidama maksu- ja tolliamet. Abiks on ka muud meetmed: nt peab senise vähemalt kaheksa mänguautomaadi asemel olema mängusaalis vähemalt 40 automaati, mis vähendab mängukohti; elumajades asuvad õnnemängukohad tuleb kinni panna.
Hetkel kuum