Neljapäev 23. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ülikooliharidus välismaalt

Signe Sillasoo 22. august 2008, 00:00

Huvipakkuvasse riiki õppima minna soovijail soovitab Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskuse nõustaja Epp Kirss võtta võimalusel kindlasti ühendust vastava riigi kultuuri- või teabekeskusega Eestis, kes õppuritele õppimisvõimaluste kohta hea meelega vajalikku infot jagab. Viimase puudumisel on abiks kindlasti ka saatkonnad.

Kui sobiv ülikool valitud, tasuks kindlasti uurida, kas see õppeasutus rahvusvahelistele tudengitele ka finantsabi pakub, lisab Kirss. Suurte õppemaksude ja elamiskulude juures on selline võimalus äärmiselt kasulik.

"Paralleelselt peaks infot koguma ka erinevate fondide kohta, kuhu võiks stipendiumitaotlusega pöörduda," mainib ta ning lisab, et taotluste esitamisel tuleks olla kärme ja tähelepanelik, sest paljude fondide taotlustähtajad on vaid kord aastas.

Ðotimaal Glasgows sotsioloogiat, antropoloogiat ja sotsiaalpoliitikat õppiva Ellen Murula sõnul erinevad stipendiumid ja toetused kindlasti kõiki vajalikke elamise ja õppimisega seotud kulusid ei kata. Muidugi on võimalik võtta erinevates riikides studeerides õppelaenu, ent kes varajases nooruses ennast kohe võlakoorma alla matta ei taha, jõuab Elleni sõnul lisaraha teenimiseks kooli kõrvalt ka tööl käia.

Elleni väitel on tööloa saamine näiteks Prantsusmaal pikk ja keerukas protsess: "Tuleb end lihtsalt bürokraatiamasinaks emotsionaalselt ette valmistada." Oluline on neiu sõnul arvestada ka sellega, et kolmandal õppeaastal õppima asumiseks peab keskmine hinne Eesti mõistes 4,0 olema, nii et tööl käimise kõrvalt tuleb olla hoolas õpilane ja palju ka iseseisvalt tööd teha.

Varajane ettevalmistus on nii Elleni kui ka Epp Kirsi sõnul oluline ka seetõttu, et paljudesse riikidesse õppima minnes on vaja teha eelnevalt ära rahvusvaheline keeletest. Mitmed Suurbritannia, USA ja Kanada kõrgkoolid aktsepteerivad näiteks IELTS-, SAT-, TOEIC- või TOEFL-testi, Prantsusmaa DELF- ja DALF-testi ning Saksamaa ZOP-testi. Mainitud testide tegemisel on abiks Briti Nõukogu, Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskus, Prantsuse Kultuurikeskus ja Goethe Instituut.

Õppeaasta maksumus jääb erinevates riikides keskmiselt 30 000-300 000 krooni vahele. Kõrgkoolidesse kandideerimine, paberitega sehkendamine ja kõik muu ettevalmistusprotsessi kuuluv nõuab aga kopsakaid kulusid juba koduriigis. Keelekursustel käimine ja testide sooritamine läheb maksma mitmeid tuhandeid kroone. Raha tuleb välja käia ka hinnetelehtedest ja diplomitest notariaalselt kinnitatud koopiate ja tõlgete tegemiseks. Mõningatel puhkudel tuleb käia kooliaasta eel sihtkohariigis ka intervjuul või katsetel.

"Keelebarjääri pole üldiselt vaja karta. Kohalikud ei kommenteeri keelevigasid ja esimese aasta lõpuks loed võõrkeelseid materjale kindlasti ladusalt ja probleemideta. Kuid päevast päeva võõrkeeles rääkimine ja lugemine ja nii mitu kuud järjest väsitab alguses natuke," selgitab Ellen.

"Välismaal suhtlemine nõuab ehk üldse rohkem pingutust: kõik on sõbralikumad ja elavamad kui Eestis, nii et eestlaslikku tuimust või rahulikkust tuleb eirata ja olla alguses ise seltsivam, et kontakte luua," lisab ta.

Elleni sõnul on kõige olulisem hoida silme ees eesmärki, miks üldse välismaa ülikooli tahetakse õppima minna. "Kui sa ei ole veel 100% kindel või ei tea, kas tahad end rahaliselt ebamugavasse olukorda panna, võib ju alati Eesti ülikooli astuda ja Erasmusega (programm välismaa ülikoolidesse õppima minekuks - toim) aasta soovitud maal olla ning seejärel sinna näiteks magistriõppesse minna."

Kõige tähtsam välismaale õppima mineku juures on vast see, et vajalikud dokumendid oleksid korras ja vastavalt nõudmistele vormistatud.

Minu jaoks oli väga oluline veel enne minekut uurida teiste vahetusüliõpilasena välismaal studeerinud tudengite käest vajalikku informatsiooni. Küsisin, mida oleks vaja selle maa ja seal elamise, töötamise ja õppimise kohta teada.

Vahetusõpilasena välisülikooli minekuks esitasin sooviavalduse aprilli lõpuks ja sügisel juba läksin, kuid saab ka aasta varem esitada.

Abi võib küsida oma kooli rahvusvaheliste suhete juhi käest.

Saatkonnas on võimalik teha elamiseks ja õppimiseks tööluba, kuid tavaliselt saab seda teha ka kohapeal. Taanis vähemalt.

Need, kes Erasmuse programmi kaudu lähevad, saavad kindlasti toetust. Kes aga ilma programmide vahenduseta läheb, peab kõik oma taskust kinni maksma.

Vahel on võimalik ka vastavalt linnalt näiteks üüritoetust või mingit ühekordset toetust saada, mis on mõeldud vahetusüliõpilastele, kuid see kõik oleneb linnast, kus õpitakse.

Kui oled eriti kokkuhoidlik inimene ja kuskil ei käi, siis võib isegi stipendiumiga hakkama saada. Ent Taani, kus mina õpin, on kallis riik ja suhteliselt paljud üliõpilased siiski töötavad kooli kõrvalt, et toime tulla.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:48
Otsi:

Ava täpsem otsing