Urmas Paet: me ei saa olla kurdid ja pimedad

Aripaev.ee lugejate küsimustele vastas reedel hiljuti Gruusias visiidil käinud välisminister Urmas Paet.

Praegu vajab Gruusia kõige rohkem demokraatliku maailma ühest toetust - nii poliitilist kui ka majanduslikku, aga kindlasti ka emotsionaalset. Riik tuleb aidata uuesti üles ehitada ning Vene väed riigist välja viia.

Vene-Ukraina suhted on pingelised, sest nii nagu Gruusiagi puhul, soovib Venemaa ära hoida Ukraina väljumist Venemaa otsesest mõjusfäärist. Samas on igal riigil õigus oma tulevik ise valida. Seetõttu on väga oluline demokraatliku maailma ühene toetus nii Gruusiale, Ukrainale kui ka teistele, kelle demokraatlikule arengule Venemaa vastu töötab. Ainult selline tugev toetus tagab selle, et järgmisel NATO välisministrite kohtumisel ei peaks me käsitlema Venemaa konflikti mõne teise riigiga, kes soovib endale demokraatlikku tulevikku.

Ei pea tõenäoliseks, et Venemaa vallutab kogu Gruusia. Samuti ei ole praegu sõjalist ohtu Balti riikidele.

Viimasel 17 aastal on Venemaa kujundanud Abhaasias ja Lõuna-Osseetias olukorra, kus suuremal osal sealsetest elanikest on Vene kodakondsus ning piirkondi juhivad Venemaa paikapandud nukuvalitsused. Gruusia on pakkunud neile piirkondadele väga ulatuslikku autonoomiat, mis arutamata tagasi lükati. Seega on sisuliselt jutt nende piirkondade liitmisest Venemaaga. Ka Vene valitsuse hiljutine otsus eraldada raha Lõuna-Osseetiale Venemaa koosseisus oleva Põhja-Osseetia eelarvejaotuse kaudu räägib seda keelt. Ei maksa ka unustada, et Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast on aastate jooksul sunnitud lahkuma seal elanud grusiinid, kel peab olema õigus oma koju tagasi pöörduda. Kõik edasised võimalikud lahendused peavad lähtuma Gruusia territoriaalsest terviklikkusest. Seni, kuni seda printsiipi Venemaa ei austa, ei saa rääkida ka muudest lahendustest.

Eesti-Vene suhteid tuleb praegu vaadata Euroopa Liidu-Vene ja NATO-Vene suhete kontekstis. Need suhted on Venemaa Gruusia-sissetungi järel selgelt mõjutatud. Mis puudutab humanitaarabi, siis oleme seda andnud nii neile pagulastele, kes asuvad Gruusia territooriumil, kui ka neile, kes lahkusid Lõuna-Osseetiast Venemaa territooriumile.

Kindlasti läks see raha asja ette. Visiit aitas saada ülevaadet, mida Gruusia humanitaarabina enim vajab, milline on olukord riigis põgenikega, ning väljendada ka tuge rahvale, kes on suures osas okupeeritud. Samuti võimaldas see tutvuda olukorraga Vene vägede kontrolli all olevas Goris. Ja muu hulgas rääkida Vene väeüksuse juhi kindral Borissoviga, kes ei paistnud väga USA-meelne olevat. Ka pagulased ja vigastatud, kellega põgenikelaagris ja haiglas kohtusin, olid ennekõike oma kodu- ja perekonnameelsed ning Gruusia pea- ja välisminister ennekõike Gruusia-meelsed. Ainuke USA-meelne, kellega Gruusias kokku juhtusin, oli USA abiriigisekretär.

Ehk oleks võinud püüda leida võimalusi Venemaa provokatsioonile siiski mitte reageerida. See poleks aga paraku tähendanud, et Venemaa oleks jätnud tegutsemise Gruusia NATO-püüdluste ja demokraatlike reformide takistamiseks. Samuti tasub meenutada, et Venemaa juhid on Gruusia valitsust nimetanud mittelegitiimseks. Ilmselt on olnud pinnuks silmas ka Gruusiat läbiv Bakuu-Ceyhani naftajuhe, mis viib Aserbaidžaani nafta Venemaast mööda.

Meie soov ei ole rikkuda suhteid ühegi naabriga, seal hulgas Venemaaga. Oleme korduvalt kinnitanud valmisolekut Venemaaga suhteid arendada. Samas ei tähenda see, et me peame olema kurdid ja pimedad, kui Venemaa ründab üle 30 korra väiksemat naaberriiki eesmärgiga see oma mõjusfääri tagasi tuua.

Autor: ÄP