Uudised
26. august 2008 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põllumajandus tõotamas saaki

Tundub, et põllumajandussektor pakub võimalusi investeerimiseks, sest väärt põllumajanduslikku maad jääb üha vähemaks, aga aplaid sööjaid tuleb aina juurde, mistõttu nõudlus lükkab ka saaduste hinnad üles.

Tallinna börsil ühtegi põllundusettevõtet ei ole, Riia ja Vilniuse börsil midagi leidub. Samuti ei ole Eestis nn agrifonde just üleliia palju. Pigem on muud fondid, mille hulgas on ka põllumajandusega seotud ettevõtteid.

Põllundussektorisse investeerimisel on hulk õigustusi, kui vaadata, et viimasel ajal on nõudlus teravilja järele kasvanud kiiremini kui populatsiooni kasv. Avaroni analüütiku Rain Leesi sõnul on sel peamiselt kaks põhjust.

Esiteks on arenevates riikides elanike ostujõud suurenenud, mis võimaldab muuta inimeste söömisharjumusi ja tarbida rohkem liha. See suurendab ka vajadust toota rohkem teravilja ning teravdab nõudlust haritava maa järele.

Teine oluline faktor, mis on avaldanud väga arvestatavat mõju põllumajandussaaduste nõudlusele, on biokütuste propageerimine ja laienev tootmine. Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks kasutada 2010. aastal transpordis 5,75% biokütuseid. Selleks tuleb aga oluliselt laiendada haritava maa pinda, milleks nähakse võimalust ennekõike Ida-Euroopas.

Trigoni fondijuht Mehis Raud ütleb, et põllumajandusmaade tootlikkus on viimase 20 aasta jooksul kasvanud vaid 1,3% aastas, samal ajal suureneb nõudlus põllumajandustoodete järele järgmise 25 aasta jooksul keskmiselt 2,5% aastas. Lisamaad põllumajanduse jaoks on vaid üksikutel riikidel maailmas. Kemikaalide vale kasutamise tõttu on aga Hiinas näiteks haritava maa pind hoopis vähenemas.

Raud usub, et toiduainete hinnad jätkavad reaalhindades eelmisel aastal alustatud tõusmist (viimase 60 aasta jooksul on need olnud langustrendis), jättes suurimad marginaalid teravilja tootmisesse ja tootlikkuse kasvu toetavatesse sektoritesse.

Kas praegu oleks hea aeg soetada põllumajandusega seotud ettevõtete aktsiaid või selle sektori fonde?

Alati tuleks iga ettevõtet ja fondi analüüsida eraldi. Mehis Raud märgib, et sektori "blue-chip" (kõrgelt hinnatud - toim) ettevõtted (nt Deere&Co ja Monsanto USAs, Uralkali Venemaal) kauplevad endiselt 4-15kordsel raamatupidamisväärtusel ja tunduvad hoolimata kiirest kasumi kasvust selgelt ülehinnatud.

Samal ajal võib leida sarnast kasumlikkust ja kasvu näitavaid ettevõtteid, mis tegutsevad Hiinas ja on noteeritud Singapuri ja Hongkongi börsil ühekordsel raamatupidamisväärtusel ja 6-10kordsel 2008. aasta kasumil.

Fondide puhul tuleks Raua sõnul aru saada fondi kontseptsioonist. Enamik agrifonde investeerib Lääne suurettevõtetesse ja paigutab osa varadest toormefutuuridesse, mis annab küll sektorile hea juurdepääsu, kuid muudab fondi väga volatiilseks.

Trigon pakub arenevate turgude agrisektori fondi. Viie aasta jooksul on investeeritud Ukraina, Venemaa ja Balti riikide põllundussektorisse. Keskendutakse suurematele arenguriikidele, kust on tulevikus oodata nii nõudluse kui ka potentsiaalse pakkumise kasvu. Suurtele ettevõtetele eelistatakse väikeettevõtteid, sest need kasvavad üldjuhul kiiremini ning on tuntud suurfirmadega võrreldes odavamate hinnakordajatega.

Praegu on Rain Leesi hinnangul mõttekas investeerida nn kaitsvatesse sektoritesse, mida põllumajandus just on. Nõudlus toidu järele ei ole oluliselt mõjutatud majandustsüklitest, sest isegi majanduslanguse ajal ei saa inimesed toiduta hakkama. Samuti tuleb silmas pidada kiiresti arenevat Aasiat, kus kasvav nõudlus toiduainete järele hoiab hindu kõrgel.

Uutes ELi liikmesriikides on Leesi sõnul vabasid ressursse rohkem ja tööjõukulud on madalamad kui vanades, seepärast võib seal näha kiiremat arengut. Olulist rolli mängivad ka Euroopa Liidu subsiidiumid ja toetused, mis võimaldavad põlluharijatel investeerida põllumajandustehnoloogiasse ja suurendada seeläbi tootlikkust.

Näiteks on Bulgaarias ja Rumeenias ligikaudu 0,3 hektarit põllumajandusmaad elaniku kohta vähem kui ELis keskmiselt. Uute liikmesriikide kasuks räägib ka fakt, et sealne põllumajandusmaa on tunduvalt odavam kui ELi vanades liikmesriikides. Suurbritannias maksab põllumajandusmaa üle 11 000 euro hektar, kui Bulgaarias on see umbes 1800 eurot hektar.

Ajaline horisont põllumajandussektori investeeringute puhul on Leesi sõnul pikk. Investeerides Balkani riikide maasse, võib oodata hindade ühtlustumist Kesk-Euroopa tasemetele 3-5 aasta jooksul.

Investoritel on võimalik investeerida Bulgaaria põllumajandusettevõtetesse Avaron Balkani fondi kaudu.

Autor: Virge Lahe