Võhu Vein väärtustab kodumaist marja

Kuigi tänases Tööstuses olevas joogitootjate edetabelis Võhu Vein teab mis hiilgavate majandustulemustega esindatud ei ole, on ettevõte siiski tabelis, mis tähendab, et ollakse elus. Tunnistan ausalt, et see on mõnes mõttes lausa üllatav, eriti kui arvestada, et arvukates supermarketites võib korraga müügil olla oma 365 (ja-jaa, on üle loetud) erinevat marki viinamarjaveini, millega tuleb konkureerida. Ent iseäranis pärast 2006. aastat, kui Võhu Veini ostis üles hulgimüügifirma Haljas, näib, et Võhus hakkab veinitootmine tasapisi ülesmäge ronima.

Tuleviku suhtes optimistlik näeb välja ka ASi Võhu Vein juhatuse esimees Urmas Uint. Äripäeva veinitööstust kaema juhatades hoiatab ta ette, et ega tehas viimasel ajal midagi suuremat investeerinud ole, enamalt jaolt on kasutusel endisaegne tehnika. Aga õnneks ei nõua eeskirjad, et veinitootmine käiks roostevabast materjalist kiiskavate torude ja mahutite kaudu, nagu see näiteks õlle puhul on. Saab vähemalt esialgu lihtsamalt läbi ajada.

"Aga see on klassikaline veinitootmise tehnoloogia, nii on seda tööd tehtud juba sajandeid," märgib Uint.

Teeme oma tiiru tehases sedamööda, kuidas ka veini teekond käib enne, kui see pudelites poeriiulitele jõuab.

Kõigepealt marjad. On sõstrahooaeg, tänavu tavalisest natuke hilisem. Sestap ongi pressiruumis parasjagu käsil mustsõstarde purustamine. Peagi tulevad karusmarjad ja siis õunad. Muide, mustsõstravein on Võhu veinitööstuse müügihitt, see moodustab vähemalt 10% kogutoodangust.

Lõviosa marjadest tuleb veinitehasele Polli ja Rõngu aianditest, üksjagu saab osta ka kohalikelt elanikelt.

"On aastaid, kui tooraine eest tuleb võidelda ja see võitlus väljendub hinnavõitluses," selgitab Uint, kelle sõnul kõigub musta sõstra kokkuostuhind tänavu 8 ja 20 krooni vahel. "Aga meie ei suuda 20 krooni eest osta. Sellisel juhul peaks pudel meie veini maksma poes 100 krooni, maksab aga 45-65 krooni," lisab ta.

Purustatud marjad pannakse koos ensüümiga suurde vanni ööpäevaks seisma, 24 tunni möödudes lähevad marjad pressi alla.

Alla tonni marju pressida ei saa, samuti ei saa pressida külmutatud marju. Kõik see teeb tooraine hankimise kaunikesti keeruliseks - marjakogus peab tulema korraga ja olema piisavalt suur, et sellega tegelema hakata, sest marjad ei kannata kohapeal säilitamist. Maksimaalselt kaks päeva ja nad käärivad.

Muide, vahepalana olgu öeldud, et veinitöösturi õudusunenäos on keskne tegelane äädikhappebakter. "Kui selle peaks sisse lööma, siis on kogu tehas nässus," tõdeb veinitehase juhataja ja sülitab igaks juhuks kolm korda üle õla.

Mustsõstar annab välja umbes 75% mahla. Mahl voolab järgmisse mahutisse, kus vähendatakse selle happelisust, lisatakse pärm ja suhkur ning jäetakse ollus 18-25 kraadi juures kuni kolmeks kuuks käärima. Nõnda saadakse toorvein - sordiveini alus, mis läbib filtreerimise ning voolab veinikeldri mahutisse, kus seda vaheldumisi filtreeritakse ja segatakse veel paari-kolme kuu jooksul. Seejärel jäetakse segu rahule. Kohe aastaks või isegi kuni kolmeks.

Aga kui aeg on küps - millal täpselt, teavad vaid veinimeistrid ise - liigub nüüd juba tõesti täiesti joodavaks muutunud rüübe veelkord läbi filtrite ja seejärel villimise ja etiketikleepimise liinile. See on Võhu Veinis selline koht, mis tõepoolest tehast ja tööstust meenutab. Aga liin on juba vana, Urmas Uint loodab selle asemele peagi uue, moodsama ja efektiivsema soetada. Kõige uuem riist on korkimismasin, mis suudab tunnis "kinni nööpida" 1500 pudelit.

Villitakse just niipalju, kui tarvis, sest lattu polevat mõtet pudeliveini toota. Kui pudelis säilib naturaalne marjavein n-ö ametlikult ühe aasta, siis mahutites võib toorveini hoida paindlikult - pole päevade küsimus, et seda peaks kindlasti pudelitesse panema, sest vein võib laagerduda aasta, aga midagi ei juhtu, kui ta laagerdub kaks aastat.

Juhataja räägib, et kodumaisest toorainest tehtavatele marjaveinidele lisaks valmistab Võhu Vein veine ka kontsentraadist - näiteks Jõhvikavein ja mõne aasta eest tootmises olnud Ananassivein.

Kontsentraat on iseenesest naturaalne, ent viljadest odavam. Sest näiteks jõhvikamarjade turuhind on ettevõtte jaoks ülejõu käivalt kõrge.

Võhu Veinil on veel üks tegevusvaldkond. Nimelt tuuakse tsisternidega maale, villitakse pudelitesse ja saadetakse jaemüüki omaaegset kurikuulsat Aserbaidžaani piirituseveini Agdam. Muide, nüüdne Agdam on läbi teinud uuenduskuuri ja muutunud korralikuks liköörveiniks.

Urmas Uint on õnnelik, et ettevõttel läks korda Aserbaidžaanist leida haruldast, ehtsat Kagori kirikuveini, mida hoitakse keldris pigem aastakäike koguva kapitali eest kui müügiartiklina.

"Need on kõrvaltegevused riskide hajutamiseks," räägib Uint. "Pakutud on villimiseks ja müümiseks ka veine Prantsusmaalt, kuid oleme loobunud, kuna see eeldab turuvõitlust suurte maaletoojatega."

Käesoleval aastal alustas Võhu Vein uue, kaheksast nimetusest koosneva tootesarja müügiga. Uue veinisarjaga soovitakse rõhutada maa ja looduse lähedust. Haljas tellis pudelite ja etikettide disaini, uute veinide maitsed sündisid tehase laboris, toodete lõppvalik toimus uusi veine testinud nimekate sommeljeede ja tavaliste veinisõprade koostööna.

"Uue sarja koostamise võtsime ette osalt selle tõttu, et tarbijad kurtsid - teie veinid on liialt magusad. Uues sarjas on nüüd uued tooted - poolkuiv Peovein ja kuiv Puuviljavein," selgitab juhataja.

Varem Saaremaal õlut, seejärel Kadarbiku talus juurikamahla tootnud Urmas Uint on seda meelt, et Eesti toit ja Eestimaa marjadest-õuntest toodetud vein sobivad kokku ning nad peaksidki käsikäes käima.

"No on äärmiselt nõme, kui mulgipudru kõrvale pakutakse mingit Tšiili veini," ütleb ta. "Mõni marjavein sobiks sinna aga suurepäraselt."

Aastas on marjaveinide müügis kaks tippaega - suviti ja jõulude paiku. Kui suvel lähevad kaubaks kerged sõstraveinid, siis talvine müügihitt on hõõgvein. Tarbijaskond on suhteliselt püsiv ja küllaltki kindlapiiriline - kes ikka on veendunud õllesõber, sellele kodumaist veini naljalt maha ei müü. Samas võib noorema põlvkonna siidriseltskonna kõrval näha ka neid, kes piknikul Võhu vaarikaveini eelistavad.

"See hakkab muutuma tibide lemmikuks," lausub veinitööstur Uint. "Ja on ka selge, et vein pole juba ammu joomarite rüübe. Eks veinikultuur hakkab ka meil juurduma."

Aasta-aastalt suureneb nende toidutootjate arv, kes ühel või teisel põhjusel kasutavad toorainena marju või õunu.

On mahla- ja moosi- ja veinitootjad, kes võtavad lõviosa, ent marju lisatakse ka jogurtitele, kohupiimakreemidele jmt. See muudab konkurentsi marjade-õunade kui tooraine hankimise järele iseäranis tihedaks.

1990ndatel sai marjakasvatus tugeva tagasilöögi, mis paljud istandused välja suretas. Tasapisi hakkab aia- ja metsamarjade kasvatamine siiski jalgu alla saama. Kuigi tegemist on riski piiril käiva ettevõtlusvaldkonnaga, kuna kogu äri edukus sõltub ilmastikust.

Raplamaal tegutseva OÜ Valtu Aed juhataja Anne Ojasalu tunnistab, et tänavu õunasaaki ei tule, sest külm võttis kevadel puude õiealgmed ära.

"Marjakasvataja sõltub ikka täielikult ilmast," tõdeb ta. "Kui istandust tabavad kevadkülmad või on õitsemise ajal väga kuiv, siis saaki ei saa, aiapidajale tähendab see katastroofi."

Tänavu oli Ojasalu sõnul üldse marjakasvataja seisukohalt problemaatiline aasta, sest maasikale ja vaarikale mõjus halvasti õitsemisaegne põuaperiood.

"Paremas seisus olid need marjakasvatajad, kel istandustes olemas vihmutussüsteem. Meil seda aga pole," selgitab ta. "Tagasilöögid sellel alal on aga paratamatud."

Et riske siiski kuigivõrd hajutada, tegeleb tema firma marjaaedade kõrvalt ka haljastusteenuse osutamisega.

Anne Ojasalul kasvab paaril hektaril noor vaarikaistandus, millelt ta loodab esimese korraliku saagi saada järgmisel aastal.

Olukorda aiamarjade turul iseloomustab Ojasalu marjakasvataja seisukohalt vaadatuna heaks.

"Nõudlus on suur - anna aga marja," ütleb ta. "Ka hinnad on normaalsed, näiteks maasika kokkuostuhind ei langenud ka kõrghooajal allapoole 60-70 krooni kilo eest."