Kolmapäev 18. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Et õnn tuleks Eestimaa õuele

Enn Kasak 28. august 2008, 00:00

Kaunis tuntud loos tuli heatahtlik kuningas appi mõlemale vaenutsevale naabrile. Ühele saatis kuningas appi jalaväe, teisele ratsaväe. Pole raske taibata, kes tolles loos suurimaks kaotajaks jäi. Isegi ühes vaenlasega võideldes planeerib ainult kõlbmatu kindral pealööki korraga mitmes suunas. Pole võimatu, et see kehtib ka majandusstrateegia kohta: ei tohi planeerida ratsutamist mitme hobuse seljas, eriti kui need juhtuvad vastassuundades kappama.

Kui eesmärgiks on võimalikult ruttu rikaste hulka pääseda, siis tuleb pingutada ja milleski loobuda. Üksikisiku jaoks on asi selge: lisaks suuremale sissetulekule tuleb ära kaotada kõige suuremad väljaminekud. Majanduslikult on kõige kasulikum, kui välditakse laste saamist ja kasvatamist. Suured kulud algavad juba ettevalmistaval perioodil ning edaspidi saavad need ainult paisuda. Ka vanaduses on kindlam loota dividendidele kui laste peale, kes võivad su hoopis odavasse vanadekodusse sokutada.

Tundub, et ka meie riik on omad valikud teinud. (Vaadakem tegusid, ärgem kuulakem sõnu.) Kui vabariigi taastamise algusaegadel hakati massiliselt talusid taastama, tekkis võimalus, et rahvaarv hakkab kasvama: on ju hästi teada, et maal sünnib lapsi rohkem, nende ülalpidamine tuleb odavam, nad on üldiselt ka tervemad ja töökamad kui linnalapsed. Suurlinn on teatavasti eluvaenulik, negatiivse iibega keskkond, rahvaarv püsib ja kasvab seal vaid mujalt saabunute arvel. Maaelu arendamine on aga väga kulukas, selle taga on unustatud sõnade kombinatsioon: edukas regionaalpoliitika.

Mingu Eesti majandusel hästi või halvasti, perifeeria on alati pidanud hambad varna riputama. Nähtavasti ei taha meie poliitikud korrata rumala kuninga viga. Viie rikkama riigi hulka jõudmiseks näib kõige kiirem meetod olevat regioonide väljasuretamine. Küllap ollakse arusaamisele jõutud, et pole võimalik taotleda korraga kahte eesmärki: ratsa rikkaks ning Eesti rahva kestmajäämine. Näiteks ainuüksi laste koolitamine on üle mõistuse kulukas.

Kuid ometigi on väljapääs olemas. Kui juba kord astuda kiire rikastumise teed, siis võiks teha veel mõned sammud. Tublid majandusmehed on juba ammu taibanud, et meil tuleb mujalt rahvast juurde tuua.

Siinkohal teeks ettepaneku: selle asemel, et eestlasi sünnitada, kasvatada ja koolitada, on palju odavam panna internetti kuulutus: vajatakse eestlasi! Muidugi peab välja töötama mõned nõuded, millest peaks kandidaate varakult teavitama: näiteks võiks tulevane eestlane osata tuljakut, kuradit vanduda ning öölaulupeol laulu joriseda. Selle õpetamine ei lähe kindlasti kalliks. Ka peab kandidaat jagama läänelikke väärtusi, ta ei tohi tahta kedagi diskrimineerida ega turumajandust diskrediteerida.

Ilmselt on õige mitu miljonit juba suureks kasvanud inimest nõus eestlaseks hakkama, kui neile hästi makstakse. Küllap saaksime Aasias ja Aafrikas väga tõsise konkursi korraldada. Ja kui koolid, vallad ja külad kinni panna, siis pole ka rahast puudust. Tulnukad tahavad esialgu nagunii vaid suurlinnades elada.

Majandus edeneks ning raha tuleks. Hiljem, kui meie rahvaarv hakkab 10 miljonile lähenema, saavad asustatud ka praegu veel hõredad piirkonnad. Ja keelgi, mida rahvas räägib, saaks olema lähedane tulevase Euroopa enamlevinud keeltele.

Nüüd ja praegu, majanduse langemise perioodil, on parim aeg lasta perifeerial välja surra. Nii tulebki kiire õnn meie õuele.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:41
Otsi:

Ava täpsem otsing